Nõukogude Liidust 1977. aastal
emigreerunud Genis kirjutab siin raamatus eelkõige vene kultuurist
ja selles seostest maailma (raamatu)kultuuriga. Autorit ei saa
Verne'i eeskujul (lk 177-178) täpselt paika panna – on ta siis
juut või vene rahva esindaja, pealegi veel Riiast pärit jne. Aga
siin tõlgitud tekste (jajah, terve kogumik jäi vahendamata) võiks
küll nimetada vene kultuurist tõukuvaks lugemis- ja olemislobaks –
eks autori teravmeelseid tähelepanekuid ja loosungeid on üldiselt
hea lugeda... aga see on mõneti ajaviiteline lugemiskogemus. Jah,
autor on kirglik ja kahtlemata kadestamisväärt lugemispagasiga,
kuid siinse raamatu tekstide formaat ise juba pakub vastuvõtjale
kergema seedimisega kogemust (mitte et ma ihkaks mõnd
paduteaduslikku teksti).
Eks see tsitaat dialoogide
kirjutamisest on üsna meelepärane, dialoogideta ilukirjandus on
ikka parajalt tüütu – kuigi tõepoolest, kõik raamatud ei tohi
olla loodud ühe stambi järgi.
„Teksti kõige inimlikum osa – dialoog – köidab kõige rohkem. Seda lugeja lõpuni lugemata ei jäta. Portree ta jätab vahele, arutlused seda enam, looduskirjeldused kindlasti, kuid repliigivahetus võlub meid peaaegu mehhaaniliselt nagu tennis. See-eest näitab dialoog autori taset nii ilmekalt, et selle järgi on kerge hinnata ka tundmatut raamatut. Mitte kuskil ei mõju teesklus nii hukatuslikult kui dialoogis.“ („Kirjutad, nagu kuuled“, lk 39)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar