Margaret Atwood - Teenijanna lugu (1993)

Atwoodi romaani võiks nimetada kammerlikuks, otseselt seal väga palju tegevust pole, on vaid peategelase mõttevool olnust ja olevast. Seoses peategelase olekuga on see üsna allasurutud ja staatiline voog, lugemisega järje peale saamine oli mulle päris väljakutseks; selle raamatu käeshoidmise ajal jõudsin läbi lugeda õige mitmeid teoseid ning vahel pidasin alatut plaani teos pooleli jätta. Sest avanev maailm on tegelikult päris painajalik õuduste ühiskond.

Tulevikuühiskond, kus naised on allutatud ühiskonna tarbeks - kliimamuutuste (mille on põhjustanud inimtegevus) üheks tagajärjeks on viljatuse levik, mistõttu Ameerikas toimunud riigipöörde järel võimu haaranud sektilik režiim vajab viljakaid naisi (neid, kes on tõestanud oma viljakust ehk sünnitanud vähemalt ühe lapse) rahvastiku taastootmiseks (muuhulgas on vaja kahuriliha). Ideaalis peaksid need naised vaid järjest sünnitama, lapsed võetakse neilt peale sünnitust ära jne. Ülejäänud naised töötavad kas koduabilistena või töökolooniates, sinna saadetakse sobimatud ja vanemad naised (kliimamuutustele on muuhulgas hoogu andnud näiteks tuumaenergia kasutamine militaarvallas, mistõttu hulleimaks kohaks on tuumajäätmetega tegelemine). Ja ega tegemist pole siis otseselt machoühiskonnaga - ka rõhuv enamus mehi tegutsevad režiimi teenistuses ning ei tohi naisi puutuda (kui vägistad, siis sured - ja hukkamised on seal õige vanaaegsed). Atwood viitas koguni aastakümneid tagasi, et võimaluse sellise ekstreemse ühiskonna tekkeks sai… formaalselt võitlus islami vastu.

Hea küll, oluline on ikkagi see pilt, mis avaneb kliimamuutuste tagajärjel meie planeedil Maa, Atwood annab siin õige sünge nägemuse, mis kipub reaalsuses kahjuks iga kuuga muutuvat aina tõenäolisemaks. Aga romaani pealispind käsitleb ikkagi üksikisiku saatust - naine, kes on kohaliku võimukandja juures omamoodi tõuloomaks, ta peab rasestuma oma komandöri seemnest või teda ootab töölaager ja sealsed üürikesed eluaastad, Ent eakas komandör on arvatavalt viljatu ning pealegi meeldib mehele talle määratud tõunaistega mänge mängida.

Ühesõnaga, ülimalt sünkjas ohuromaan, mis osutab võimalustele, mis on praeguseks ehk hulga realistlikumad kui romaani kirjutamise ajal. Lugemise ajal arvasin pikka aega, et seniloetud Atwoodi romaanide kõrval on tegemist kõige lurrimaga… aga takkajärgi näib, et tegemist hoopis kõige realistlikuma ohuromaaniga, kus puudub hulisemate romaanide mängulisus ja iroonia, on vaid… rõhuv tegelikkus, värvid kaotanud pleekinud tulevik.

“Harjumuspäraselt elasime me teadvustamata elu. Teadvustamatus on midagi muud kui teadmatus, mida tuleb luua.

Mitte miski elus ei muutu silmapildselt. järjest kuumenevas vannis keed sa ära, enne kui asjast aru saad. Muidugi ilmus ajalehtedes artikleid: kraavidest ja metsadest leiti laipu, surnuks löödud või piinatud inimesi, kelle kallal oli kasutatud vägivalda, nagu oli kombeks öelda; aga ju olid ohvrid teistsugused inimesed. Meie tutvusringkonnas selliseid inimesi ei olnud. Ajaleheartiklid olid nagu unenäod, teiste nähtud halvad unenäod. Õhkasime alati, et kui kohutav, kohutavad need lood muidugi olidki, aga see ei muutnud neid veel usutavaks. Lood olid liiga melodramaatilised ja see mõõde meie elus puudus.

Meie olime inimesed, kellest artikleid ei kirjutatud. Meie elu jäi lehekülje valgele servale. See andis meile suurema vabaduse.

Meie elu jäi kahe loo vahele.” (lk 50)

“Tahaksin elada häbita. Tahaksin olla häbitu. Tahaksin olla rumal. Et mitte teada, kui rumal ma olen.” (lk 233)

ulmekirjanduse baas

lugemisarhiiv

abimaterjalid

tõnise lugemispäevik

päikesejänku

Aarne Ruben - Pildikesi vanast Tallinnast (Looming 12, 2016)

Ruben on autor, kelle tekstidega ma ei leia ühist keelt. Proovisin taas, aga ikka sama tulemus - see proosa on justkui elutuks imetud, kirjanduslik konstruktsioon hullusepalanguta (muidugi, hullust võib olla ka palangute puudumine). Ootad, et juhtuks midagi särtsakat, aga tekst voolab tuimalt, sündmused järgnevad sündmustele, kõikvõimalikud ebakohad ühtmoodi kiretult kirjutatud. Võibolla on mul mingi eelarvamus, mis lase Rubeni tekste loomulikult vastu võtta? Võibolla ma ei taba autori geniaalset muiet?

Tekst paigutud 1636. aasta Tallinnasse ja käsitleb sealsete sakste eluolu. Reformatsiooni mõjul tõlgitakse maakeelde kirikutekste. Tehakse kaupa. Taastutakse sõdadest. Ning Tartust pärit maarahvasoost õpetajaproual tekib kirg saksa aadliku järele. Aga noh, kirest ei saa muidugi asja.

Eks kui huvi on, saab mõndagi oletada tollaste olude kohta - milline võis olla elu Tallinnas ja selle tänavatel, kuidas maarahvast nähti ja milliseid ebausu nähtusi nii linna- kui maarahvas koges.Et tegemist on kiretu Rubeniga, pole teksti emotsionaalsem osa mitte nii väga emotsionaalne ning suhu jääb pigem saepurune maitse.

Samas ajakirjanumbris on Berk Vaherilt üsna hävitav arvustus Rubeni hiljutisele romaanile - kui üldiselt eesti kriitika pole teose nõrkadele külgedele osutades nii otsekohene, siis Vaher end tagasi ei hoia. Hea, et seda arvustust lugesin peale eelmiste lõikude kirjutamist, muidu poleks seda juttu vast kätte võtnud.

Haruki Murakami - Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad (2016)

Järjekordne Murakami tõlge, seekord mehest, kes proovib oma sisemisest tühjusest vabaneda. Tühjus on kaitsekilp, mis tekkis peale seda, kui ta lähedased sõbrad keeldusid ühtäkki temaga suhtlemisest, misjärel peale pika hingelise kriisi vaibudes tekkisid Tsukurul sügavad probleemid inimeste usaldamisega – kõik, kes lähedaseks saavad, võivad ta sama rängalt maha jätta nagu ta sõbrad tegid.

Nojah, aga nüüd on ta kohtunud naisega, kes talle ootamatul kombel meeldib. Ent naine leiab, et Tazaki pole täielik tänu sellele noousejamast tekkinud hingeagooniaga, ta peaks välja uurima põhjuse, miks sõbrad ta sellisel šokeerival kombel täielikult hülgasid. Tsukuru hakkabki viimaks uurima ning kuuleb vanadelt sõpradelt põhjust, mis on uskumatu ja nii mõndagi seletav. Tazaki tahab nüüd seda naist, aga… kõik pole nii lihtne.

Okei, see on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Tekst on vähe rahulikum kui eelmiste Murakami teoste puhul, vaid mõned öised unenäod on vähe rajult kirjutatud. Mingis mõttes on romaani tegelased üsna infantiilsed, vaatavad süütute silmadega maailma ning elavad igati vaoshoitud elu, kõiksugu maaniaid talutakse vaikselt kannatades. Miskipärast tundub alati uskumatu, kui tagasihoidlikult Murukami tegelased söövad, näkitsevad midagi ega jaksa tellitud toitu lõpuni süüa. Tulen töölt ja ei viitsi süüa. Lõunapausil söön küpsise. Tellin õlu ja jätan alati pool järele. Õgardina on seda kõike raske taluda, tahaks väevõimuga neile sööki ja jooki sisse suruda, selline napp toitumine teeb endal kõhu tühjaks.

“Nad lahkusid teineteisest metroojaama sissepääsu juures. Naine läks eskalaatoriga üles Yamanote liini rongile, mees aga trepist alla Hibiya metrooliinile. Kumbki oma koju. Kumbki oma mõtetesse vajununa.

Mida Sara mõtles, seda Tsukuru muidugi ei teadnud. Samas polnud Tsukurul mingit põhjust rääkida Sarale, mida ta ise tol hetkel oli mõelnud. Oli mõtteid, mida ta endast välja lasta ei tahtnud. Just sellised mõtted keerlesid Tazaki Tsukuru peas, kui ta rongiga koju sõitis.” (lk 31)

 „Mida ma küll lootsin? küsis Tsukuru endalt. Kas asi pole lihtsalt selles, et algselt tühi anum sai lihtsalt jälle tühjaks? Keda selles süüdistada? Kõik tulid tema juurde, veendusid, et ta on tühi ning läksid siis kuhugi minema. Järele jäi taas üksik ja tühi, et mitte öelda tühjem kui enne, Tazaki Tsukuru.“ (lk 171)

„Sel hetkel suutis ta lõpuks kõik vastu võtta. Oma sügavaimas hingesopis Tazaki Tsukuru mõistis. Kahe inimese südant ei seo mitte ainult harmoonia. Pigem seovad neid tihedalt hoopis haavad. Valu on ühendatud valuga, haprus haprusega. Ei ole vaikust ilma valukarjeta, ei ole andestust ilma verevalamiseta, ei ole leppimist terava kaotuse väravat läbimata. Sellel rajaneb tõeline harmoonia.“ (lk 213)

Et raamat blogides nii kiirelt kajastamist leidis, tekitab küsimuse, et kas Varrak on blogijaid raamatuga toetanud. Või siis lihtsalt on… paljudele inimestele kohustuslik kirjandus.

 tilda ja tarakanid

 rabarberibulvar

 tuuleiil lehitseb

 kultuuritarbija 60+

 err kultuur

 sehkendaja

 delfi raamatublogi

päikesejänku ja 100 raamatut

Arvo Valton - Tallinna monumendid (Looming 12, 2016)

Pooleldi anekdootlik lugu Aivarist, kes tahab teha Tallinna eriliseks. Et oma ideed ellu viia, läheb ta Tallinna linnavalitsusse ning koosolekul tutvustab oma nägemust - Pirita ja Kadrioru vahele tuleb rajada monumentide park. Need pole linnapeadele pühendatud, vaid monumentide teemad on sellisest - jumal, armastus, leib, lapsesaamise organid, revolutsioon, Eesti riik, tammepuu ja sinilill, ning kindlasti veel midagi. Monumentide loomiseks tuleks välja kuulutada konkurss, võitjad valib Aivar. Aivar ka otsustab, kuidas valminud tööd avalikku ruumi paigutatakse. Kõigeks selleks peab linnavalitsus raha eraldama. Peale nii lennukat ideed tekivad linnavalitsusel… nii mõnedki küsimused, miks see nägemus on mõneti teostamatu.

Jutt on selline kahe teraga - kui tekst kerib end üsna kivirähklikult, siis lõpplahendus jääb vähe standardseks, oodanuks justkui vaimukamat kui praegune puänt, mis klassikalise satiirina sobinuks ehk kaheksakümnendate Pikrisse. Või siis… äkki see on niisamuti metafoor, osutus meie aja loo korduvusele. Ka see on võimalus, mida võiks kaaluda, Valton on ikkagi kirjanduses vana kala.

Michel Houellebecq - H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu (2016)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlkevalik - ühelt poolt igati elitaarne (Lovecraft!), teiselt poolt pop (Houellebecq!). Kui muidu võinuks sellist tõlget oodata Orpheuse Raamatukogult (kus ilmunud kaks Lovecrafti raamatut), siis teatavasti käib LRi sugulasele väljastpoolt inglise või vene keelt tõlkimine üle jõu.

Peale selle essee lugemist on minu arvamus Lovecraftist ikka ühtmoodi segaduses kulmu kergitav, pigem jõudsin ketserlikule järeldusele, et võibolla on Lovecrafti loomingu puhul tegemist YA kirjandusega. Olen ta tõlgetega kokku puutunud alles kolmekümnendates ja seni ei mõista pea sakraalset tuhinat, mis selle autori austajatel on. Nagu Houellebecq tunnistab, sattus ta Lovecraftist vaimustusse 16-aastaselt, kui tekstidega esmakordselt kokku puutus - mina lugesin sellises vanuses Remarque’i ja Hašekit; takkajärgi ei soovi ma näiteks Camus “Võõrast” uuesti lugeda, et mitte noorusemuljet rikkuda. Aga progressiivne osa noorsoost, see sukeldus Lovecrafti ning on senini tema ulmade vangistuses. Ent nüüd keskealisena esmakordselt kokku puutudes… no ei saa aru, mis siin võiks olla erilist - pigem võiks seda pidada keskpäraseks või vanamoodsaks kirjanduseks, mis ei hiilga just kunstilise teravusega.

Houellebecq näiteks leiab, et see just tuligi autorile kasuks, kui ta loobus oma tipp-perioodil karakterite loomisest; et teoste peategelasteks jäävadki vaid käpiknukk-Lovecraftid. Või et see Uus-Inglismaa puritaan ei hoolinud teksti toomast naisi ja raha, mistõttu teosed ongi nii eripärased. Või et rassiviha, see aitas Lovecrafti loomisel õigesti üles piitsutada, see toestas oh nii kosmilise õuduse loomist. Muidugi, milline huvitav autor on läbinisti normaalne, just kiiksudest ja vastuoludest sünnibki hea kirjandus (ja vastukaaluks tuhat korda enam grafomaaniat).

Nagu algul öeldud, jääb mulle Lovecrafti fenomen peale seda raamatut pigem mõistatuseks edasi (või olen jätkuvalt ükskõikne). Muidugi saan aru, et kosmilised hirmud võivad olla osa iga inimese mõttemaailmast, aga et kas just Lovecraft oskab neid tõhusalt esile manada… see ei hakka mu peal tööle. Aga eks Houellebecqi mõttelend on nii mõnelgi korral mõjus ja on Lovecraftiga tutvujatele huvitavaks sissejuhatuseks.

“Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti ka kinos. Öeldagu mis tahes, kunstiline maailm on ligipääsetav üksnes neile, kellel on kergelt kõrini. 

Lovecraftil oli natuke rohkem kui kergelt kõrini.” (lk 11)

loterii
laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle
reaktor
tilda ja tarakanid

Maria Dahvana Headley - The Thirteen Mercies (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Ilus luupainaja, sümbolitega agoonia inimsoo irreaalsusest. Nagu ikka, siis selliste tekstide võõrkeeles lugemine tekitab parajat hambaval, ning lugemise lõppeesmärgiks paistab olevat teksti enese läbimine, mitte katarsis või muud emotsioonid.

Tekst on sümbol sõjast ja selle laastavatest tagajärgedest. Halastuse asemel võideldakse needuste abil - tähtis on vaid vaenlase põrmustamine ükskõik milliste vahenditega. Aga noh, kui kasutad selliseid meetodeid, siis tekib Smithi kombel küsimus, et mis siis eristab sind “pahadest” jne.

Ühesõnaga, tekst, millest blogi jaoks kirjutamine on paras kivist vee välja pigistamine, mis ei paku kellelegi midagi. Ja ma lugesin seda jändrikku kaks korda… ikka ei midagi.

Salman Rushdie - The Duniazat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Seda võiks nimetada ilusaks kirjanduseks, olen varemgi mõelnud, et Rushdie on justkui maagiline jutustaja, nii jäljendaja kui lõhkuja - seda siis (minu mõistes) idamaise jutustamise viisides. Suured, tähenduslikud sõnad on elegantselt-mänguliselt kokku surutud lausetesse, mille tagajärjeks siis justkui idamaine biitkirjandus.

Nojah, käesoleva loo puhul tuleks vast mütoloogiaga tuttav olla (sama probleem mis Samatariga), et mis see džinn ja Dunia ja järglaste värk õieti on. Lisaks on siin “Tuhande ja ühe öö” variant sisse kirjutatud - eakas mees jutustab oma noorele himurale armukesele lugusid, et saada puhkust armurõõmudest. Ainult et… vastutahtsi puudutatakse nende lugudega jumala kõikvõimsuse kahtluse alla seadmisega, millel on maailma ajaloole hukutavad tagajärjed - noore armukese ohtrate laste ohtrad järeljäreljäreltulijad hakkavad sellist jumalavallatut mõtteviisi  maailmale jagama (mitte et seda teadlikult tehtaks, see on neil olemuses).

Kui nüüd sammukese tagasi võtta, siis tuleks märkida, et see noor armuke on teisest maailmast, džinni-soost naine, kes ei paljasta oma vanamehest armukesele (Hispaania kaliifi õukonnast pagendatud filosoof) oma tõelist olemust; ta vaid õngitseb mehelt ketserlikke mõtteavaldusi välja.

Ühesõnaga, tähendustiine tekst, aga ei julge kuidagi väita, et oleksin siin kõiki võimalikke tähendusi tabanud, siin on nii mõndagi, mis käib mul üle pea. Järelsõnas on Rushdie ühtlasi viidanud, et selle pagendatud filooofi järgi on ta isa perele uue nime võtnud.

Ted Chiang - The Great Silence (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Seda lühijuttu võiks pidada seguks climate ja science fictionist. Lugu siis sellest, kuidas Puerto Rico vihmametsades elav papagoii imestab, miks inimesed otsivad kosmosest intellegentseid eluvorme, samas kui siinsamas on olemas papagoid, kes suudaksid inimestega suhelda. Aga ei, parem sondeerida terahaaval tühja maailmaruumi kui leida otsitavat koduõuelt. Ja inimesed… enne kui nad üldse kuhugi jõuaksid, on nad arvatavasti jõudnud hävitada suurema osa liikidest, kes veel Maa peal hingitseda suudavad.

Ühesõnaga, pessimistlik tekst tulevikust ja inimkonna vaimupimedusest (mingil moel võiks seda kõrvutada Asheri rajude romaanidega kontaktidest võõraste eluvormidega). Ei saa küll öelda, et papagoi sisekõne oleks just “papagoilik”, aga omal moel mõtlemapanev küll. Peaks edasi uurima Chiangi tekste.

“The humans use Arecibo to look for extraterrestrial intelligence. Their desire to make a connection is so strong that they’ve created an ear capable of hearing across the universe.

But I and my fellow parrots are right here. Why aren’t they interested in listening to our voices?

We’re a nonhuman species capable of communicating with them. Aren’t we exactly what humans are looking for?” (lk 273)

Charlie Jane Anders - Rat Catcher’s Yellows (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Päris hingeminev lugu suhtest dementsuse põdejaga. Nimelt on inimestele levinud üks järjekordne loomade haigus (a la hullu lehma tõbi, siin nimetatakse seda “Rat Catcher’s Yellows”), mis teeb inimese dementseks, ja seda üsna noorena. Grace ja Shary on lesbidest abielupaar, nad on varem olnud ülikoolides lektoriteks, aga nüüd kolmekümnendates eluaastates põeb Shary seda dementsustõbi - mille tulemusena muutub nendevaheline lähedus üha kaugemaks, Shary ei tunne üha sagedamini tema eest hoolitsevat Grace’i ära.

Viimases hädas proovib Grace turgutada abikaasat ühe arvutimänguga, mida soovitatakse selle haigusevormi põdejatele - strateegiamäng kasside kuningriikidest, mis omavahel intriigitsevad. Osalejad mängivad kassivalitsejate nõuandjaid, kandes mängu jaoks peas kassipeakujulist kiivrit. Algsest tõrkusest hoolimata elab Shary sellesse mängu sisse, ning naise vitaalsus naaseb - ainult et mängureaalsusse, kus õige pea osutub Shary vägagi edukaks kassinõunikuks, kelle mahitatud intriigid võidavad tema valitsejale üha võimu juurde. Grace’i kurbuseks nad üha kaugenevad, see-eest muutub Shary väga nõutud mängijaks ning hoolitseja üllatuseks tehakse neile väheke veider pakkumine - minna selle strateegiamängu kogunemisele mängima. Vahel tundub Grace’le, et selle mängu taga ongi tehisintelligentsiga kassid, ning neil paistab inimmaailmaga oma plaan olevat.

Eks siin ulme osa muidugi on (tegemist ikkagi lähitulevikuga), aga peamine on ikka see paarisuhe, mis elab läbi kõiksugu raskusi, ja pööret paranemise asjus pole enam oodata. Anders on seda kujutanud omamoodi… karmi helguse ja valuga. Hea lugu.

steven vihalem - 6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality (2016)

Eesti masendavast tulevikust on viimasel ajal mitmeid tekste kirjutatud (näiteks Reichardt või Merca), selle raamatu sugulaseks võiks ehk pidada Matsini “Gogoli diskot” - aga eks see on eelkõige tunnetuse küsimus, mingis mõttes tundus mulle sarnane mõlemas tekstis kujutatud Õismäe kui Viljandi kohavaim ja selle olulisus tekstile.

Läbivat narratiivi kui sellist on keeruline kokku võtta, kui, siis ehk 2087. aasta Õismäel tegutseva noormehe Leoni veidi müstilised kogemused mitme kuu vältel (raamatu üheks peategelaseks võiks ka pidada Õismäed ennast, mõningate mööndustega sarnaneb linnaosa ikka meile tuntuga). Leon on enamiku ajast kanepiuimas ning kohtub erinevate inimeste ja olenditega. Tegemist on postapokalüptilise maailmaga - riigikord on aastakümneid tagasi lagunenud, maailma valitsevad islamisusulised… ja on tulnukad, mis niisamuti Maa peal omi asju ajavad.

Nagu öeldud, raske on öelda, mis selles raamatus just täpselt juhtub, kus on punkt A ja kus punkt B. Lisaks Leoni seiklustele on siin mälestuskatked varasematest aastakümnetest; raamatu parimaks peatükiks võiks pidada prussaka monoloogi oma liigi püsimisest ja inimsoo mannetusest (postituse tsitaat on pärit selle peatüki viimasest lõigust). Kui õieti aru sain, siis seal Õismäel seiklevad ka koraani müstilised tegelased - aga võin eksida.

Teost on keeruline kokku võtta (mitu korda ma seda kordan?) nagu oli seda muret ka sama kirjastuse üllitatud Kurvitza raamatu puhul. Eks seda võiks nimetada seisundiproosaks (või kollaažiks?), tähtis pole võit, vaid osavõtt. Aga kindlasti huvitav lugemiselamus.

“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)

reaktor

Kij Johnson - The Apartment Dweller’s Bestiary (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Senised Johnsoni lühilood on mulle meeldinud või väga meeldinud, seekordne tekst jääb minu jaoks väheke… autoripoolseks jõuprooviks. See veidrate olendite entsüklopeedia meenutab pisut “Mantis Wives” teksti oma kõiksugu veidruste kaardistamisega - aga samas nagu pole just õpetlikku või kujundlikku iva, on vaid loodud teksti elegants.

Tekst on siis vallaliste töötavate noorte elust, kes puutuvad üürituru võimalusi kasutades kokku kõiksugu olenditega, kes just ei soodusta püsisuhte elujõulisust; heal juhul saab hoopis hoogu juurde vallalise elu võlud, mida siis koos nende nunnude või toredate (või süngete) olenditega jagada. Johnsoni kirjeldused pole just lemmikloomadest, pigem on need justkui… parasiidid, mis mõjutavad peremeest endale soodsamalt käituma.

Selline tekst võinuks ilmuda mõnes teema-antoloogias (nagu Palmeri tekst), kus oleks loole suurem kontekst, niimoodi üksikuna on see pigem… pooleldi laastu staatuses. Eks peaks nüüd viimaks ette võtma Johnsoni mõne jutustuse, seni vaid lühemaid või väga lühikesi jutte lugenud.

Mari Vallisoo - Rändlinnud kõrvaltoas (1983)

Vallisool on kõiksugu müstilisi hetki, just nagu hiljuti loetud Perviku kogu puhul. Kaheksakümnendad?

Kiri

Sinule

Kaugesse linna

Meil on kevad

läind käest.

Minugi poolest

võis minna.

Täna, kui Riia mäest

tulime - tema ja tema

ja tead see kaabuga must,

kuulsin (lõhnasid pärnad

ülal) üht küsimust.

Äkitselt kõik olid kadund.

Kõik, ka kaabuga too.

Ma pidin vastama. Jah,

rääkisin siis selle loo.

Palju ei valetand.

Sinust

vaikisin

kuigivõrd.

Hüvasti Pikemalt

kõigest

kõnelen teine kord

(lk 3-4)

Lugu

See jutt

on vanast ajalehest loetud.

Ma ise olin tooaeg alles laps.

Ei tundnud tähti.

Valged juuksed soetud.

Ma olin juba kuulnud huntidest

ja muustki

laias kauges kurjas ilmas.

Seal majas metsas eemal suurest teest.

Üks vana ajaleht.

Ta pööningule

sai viidud aja möödumise eest.

Ta värv on koltunud,

ta pildid rebit.

Vii redel, roni, otsi,

alla too.

Ei ütle ma.

Ma olin tookord laps.

See neljas lehekülg.

Sealt leiad loo.

(lk 12-13)

Mineja

Supp keedetud, sool lisatud.

Liha võetud ja kondid visatud

koerte ette, et las närivad.

Kõik vastatud, mis pärivad

lapsed alati enne ööd.

Lill kastetud, kell keeratud,

rohud kibedad kõik neelatud,

kootud kindad ja kirjud vööd.

Kass söödetud, mees saadetud

kodunt, rändab ta muil mail.

Ööpimedas tunnen tuppagi -

lõhnab udu ja sookail.

Astun trepile, kuulan - kostab kui

ühe üksiku hundi hüüd.

Kostab siiani. Hingepõhjani.

Jah, minema

pean nüüd.

(lk 39)

Enne koitu

Nõnda valge.

Nii särata.

Nüüd on möödas.

On pärast.

Silmapiirilt on voolanud

päikse õhuke punagi.

On nii kustunud valge,

et see ühtki ei ärata.

Ainult mind.

Olen ärkvel

nagu elus

ei kunagi.

(lk 74)