Raamatus on siis juttu Polity ja
Pradori vahelise sõja algusest, vaevaliselt selgub tuleviku
meiesugustele, et Pradori laevadel on selline turvis, mis muudab
nende kosmoselaevad raskelt hävitatavaks. Ja veel hullem, need
monstrumid avastavad inimliha hüva kulinaarsuse. Ning ühtlasi
püüavad pradorlased aretada vangivõetud inimesi neile sobilikeks
orjadeks – tõsi küll, selles raamatus on vastavate katsetuste
tulemuseks katsealuste 100% suremus (ja tõdemus, et inimesed ei
tarvitagi lõpnud liigikaaslasi toiduks – milline raiskamine).
Paistab, et Asherile meeldib tegevustikku valgustada läbi mitme
vaatenurga – nii saavad sõnaõiguse nii Polity tegelased, Pradori
vallutajate ninamees kui ka Polity vastu mässaja (kes on ühtlasi
pradorlastega mestis, kuigi viimaks saab temagi aru, et pikka pidu
pole mässajatel Polity vaenlaste poolt oodata), niisamuti paar
kõrvaltegelast.
Raamatu sündmustik areneb selles
suunas (sest põnevust peab ometi kruvima), et peale esmakohtumisel
raginal puhkenud sõjategevust saavad Polity planeedid tappa – ja
seda otseses mõttes, kui pradorlased loobuvad nende allutamisest ja
lihtsalt pommitavad planeedid sodiks. Probleem läheb hullemaks, kui
paistab, et pradorlased tahavad hõivata politylaste runcible
tehnoloogia, mida inimkond kasutab AI-de juhtimisel kosmose
megavahemaade läbimiseks – ja nii võiks juhtuda, et vaenlased
ilmuksid otse Polity koduõuele (kuigi jah, Pradoril puudub
tehisintelligents, mis neid Polity transpordisõlmi töös hoiavad).
Niisiis asuvad head tegelased runcible jaamu kaitsma ja pahad
tegelased neid omakorda vallutama.
“As he returned towards the station, Immanence ran diagnostics to check his own ship for damage. There was some, but not enough to concern him. Clattering his mandibles in Prador laughter he reckoned this war would be an endless source of pleasure for him.” (lk 44)
Nagu öeldud, on tegemist
kronoloogiliselt varaseima Polity romaaniga ja nii on pradorivastane
sõjatehnika lahingute käigus alles kujunemas ning Polity AI'd on
vägagi hädas pradorlaste tõrjumisega, saati siis võitmisega –
ent õnneks on kangelasi, kes aitavad viimasel liinil vastu pidada;
muuhulgas Jebel Krong, kellest on juttu ühe teise romaani kangelase
lapsepõlves. Omamoodi on huvitav lugeda Asheri nägemust sellest,
kuidas üks võõrtsivilisatsioon võiks oma silme läbi inimesi näha
– mingil ülimustal moel võiks pradorlaste inimkatsed natuke
naljakadki näida (ent see oleks tõesti väga musta huumori näide).
Noh, tõesti, kui inimkeha hakkida, siis see kipub elujõudu kaotama.
Eks Pradori puhul tekib küsimus, kui
suur osa energiast läheb sisepoliitisele heitlusele, kuidas nad siis
jõudu leiavad välisele laienemismissioonile. Või noh,
võõrtsivilisatsiooni elujõulisus ei saagi olla meile mõistetav?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar