Kahju, et Aleksejev ei leia
kuidagi aega oma ristisõjaromaanide jätkamiseks, seeasemel siis see nägemus
Adrian Virginiusest. Tulemuseks on õige poeetiline sisselõige selle pastorist
tõlkija ja partisani hingeuidangutesse, ta armuvalusse ja mõttesamblikesse. Eks
võib mõelda, kas Martata võinuks Aleksejevi nägemus olla nii palavikuline (nagu
need ristisõjaromaanid, eksole). Kujuteldav ajajärk oli muidugi äärmiselt
masendav, ei tea, kas enne või pärast Põhjasõda on Eesti aladel niivõrd hull
olukord olnud (äkki Liivi sõda? Teine maailmasõda vaevalt nii rängalt
rahvastikku rappis).
Natuke paneb kukalt kratsima,
miks on pealkirjas „esimene“ ära märgitud – kas see on esimene osa laiemast
panoraamist? Igal juhul, teksti lõppedes nagu ei oodanudki, et nüüd on see lugu
… kokku tõmmatud. Aleksejev paistab olevat väga ilukirjanduslike kalduvustega
autor, tema puhul miskit nullstiili või räpasust-rohmakust ei leia. Tema
kangelased on poeetilise siseeluga, lennukad oma ängis ja otsingutes. Aga eks
sellist head kõrgstiili on ka eesti kirjanduses vaja, vastukaaluks nii mõnelegi
teisele viljakale … ponnistajale.
Adrian Virginiuse eluloost on
muuhulgas kirjutatud Postimehes (1943. aastal) ja Keel ja Kirjanduses (2009.aastal). Ütleme nii, et Aleksejev on mõndagi romantiseerinud – mis on muidugi
iga autori õigus.
„Jesaja ütleb, et vihm ja lumi tulevad taevast alla ja kastavad maad, teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi lund näinud. Tõelist talve, seda, mis elu enda alla matab, mis ei ole sigimine, vaid üleelamine. Asju tuleb õige nimega nimetada. Ja õige nimega saad sa neid nimetada ainult siis, kui oled nad läbi elanud. Elu ei alga tekstist, ta suubub sellesse. Ja ainult siis on võimalik midagi tõelist kirjutada. Jumala kirju tõlkida.“ (lk 919)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar