Paistab, et Kolk on saamas proosaga üha
suuremaks sõbraks, igatahes ei paista puudust olevat
inspiratsioonist ja pealehakkamisest, lugusid on küllaga (kuigi
mitmed lood käsitlevad just kirjutamisprobleeme). Ja kui mälu ei
peta, on see proosakogu parem kui esimene juturaamat; eks siingi on
krüptilisi ja tüütuid lugusid, kuid peamiselt on tegu siiski
loetava proosaga.
Tundub, et autorile on eelkõige
oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja
lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab,
et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad
olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja
üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või
kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline
lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat...
siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem
jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma
elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures
narratiivis. Muidugi, ehk lühijuttudes väga ei praktiseeritagi
nappe või hullumeelseid või lopsakaid dialooge. Või noh, ehk mulle
visuaalselt suurt ei istu nö tekstikastiga täidetud leheküljed,
kuidagi mõnusam on lugeda rohkem liigendatud tekste (eks seda võiks
nimetada ka lugemislaiskuseks, selge, et hõredamaid lehekülgi on
kiirem haarata. Ok, see ei puutu enam sellesse raamatusse).
Raamat on jaotatud kolmeks tsükliks:
“Mõista, mõista, kes sa oled?”, “Uuestisünnid” ja
“Väljuvad olukorrad”. Esimest tsüklit võiks ehk kokku võtta,
et autor Kolk jutustab peiar Kolgist (muidugi pole see
autobiograafiline). Mina-positsioonilt jutud, argine keerab õige
segaseks. Teine tsükkel... läheb metafiktsioonilisemaks ehk siis
väikest viisi lammutamine suurte narratiividega või
kultuuritekstide ümberkirjutamine. Kolmas tsükkel arendab edasi
eelmise kahe tsükli võtteid ja maailm hakkab üldse lagunema või
õmblustest kärisema. Tekib kerge õud. Aga eks terve raamat
jutustab argisest hullumisest. Ja ikka siis selles jutuvestmise
vormis (kas olen seda ikka maininud?). Noh, äraspidisel moel
Facebooki-Homeros.
Esileküündivamad lood: “Miljon”
(kuidas mõttes järjest lugeda miljonini? Pole just naljaasi),
“Varandus” (tegelikult on kõik võimalik), “Nööbid”
(heategu läheb õige...), “Hoolitsus” (mõneti erandlik näide
teravast puändist), “Haridus” (haritus!), “Variatsioon”
(igati sobilik lõpulugu). Ulmesõpradele on vähemalt kaks lugu,
Tartu-teemaline fantasy “Emajõe Aleksandria” ja üpris
apokalüptiline “Talv”.
“Kana elu on lõputu stress ja sahmimine. Keda on kanana piisavalt karastatud, sünnib järgmises elus kontorirotiks. Asja iseloom on sama, aga kana eluiga on lühem. Kanal on alati stress. Ta ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb, tema elu on sirgete joonte ja teravate nurkade üleküllusest tekkinud sigrimigri. See on kohutavalt väsitav.” (“Kana”, lk 114)
err kultuur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar