Lugu siis neile, kes usuvad, et
Maal on tekkinud elu kõrgema jõu juhtimisel. Ja tõepoolest, selles loos sajabki
taevast alla kaks miljardit Jumalat, kes omal ajal (3,5 miljardit aastat
tagasi) panid Maal elu käima. Nüüd on Jumalate tsivilisatsioon lõplikult
hääbumas, ning nad soovivad oma viimaseid päevi (nagu hiljem selgub, õigemini
küll aastasadu) veeta Maal.
Jumalad saabuvad siia kahekümne
tuhande kosmoselaevaga. Mis võiks mõjuda iseenesest hirmutavalt, aga kui Maale
ilmuvad ekslevad vanamehed, suure habemega ja riietunud valgesse toogasse (noh,
nagu kujutlused neist olenditest, kes pilvedel jalgu kõlgutavad), siis polegi
enam nii kole. Noh, on vähe sellised kahtlased või seniilsed või nii; kui
inimkond neid vastu võtaks, pakuks nad tasuks informatsiooni tehnoloogiate
kohta, mida nende tsivilisatsioon on kasutanud ja millega nüüd seniilsed vanad
ei oska midagi peale hakata (nad ei saa enam kosmoselaevade juhtimisega
hakkama, need on juba aastatuhandeid või kauemgi tehisintellekti juhitavad
olnud).
Maa valitsused on selle vahetuskaubaga
nõus ja Maale sajavad kosmoselaevadest ülejäänud Jumalad, nüüd on Maa
elanikkond kahe miljardi Jumala võrra rikkam (kosmoselaevad sõidavad ise asteroidiparve
nö parkimisplatsile, et vajadusel Jumalatele järgi sõita). Et sellise ülerahvastatusega
toime tulla, paigutatakse iga jumal mõne pere juurde, makstes neile selleks
toetusraha (ees ootab ju hea põli, kui Jumalate tehnoloogia tööle saab!). See
tekst iseenesest kõnelebki sellest, kuidas Hiina ühes väiksemas külas (sinna
paigutati vaid paarsada Jumalat) neljaliikmeline pere ja Jumal hakkama saavad.
See on loo koomilisem osa.
Järgneb tragikoomiline osa, kus see inimsoo ja Jumalate taasühinemine … ei
kulge üldse inimsoole loodetud suunas. Jumalate tehnoloogia on maalaste
teadmistest niivõrd kaugel, et sellega pole midagi peale hakata (õigemini,
nendega ei osata midagi teha). Ja Jumalad ise on kõigile koormaks, nad ei ole
kuidagi kasulikud – ning kuivõrd nad peaksid veel paarsada aastat elama, siis
oleksid nad põlvkondadeks maalastele priikostil. Loo lõpp läheb õige
apokalüptiliseks, nimelt paljastab üks Jumal oma uuele perekonnale, mis seal
kosmoses õieti toimub ja miks Jumalad õigupoolest Maale pidama jäid.
Et siis jah, kui pea kaks
kolmandikku tekstist on „Curse 5.0“ laadis ulmeline jant (jajah, intelligentne
disain või mis see tänapäeva uskumus ongi), siis tekst lõppeb õige süsimusta
käiguga – kui seda muidugi nii võtta. Muidugi võib siit leida arutlemiseks
kõiksugu teooriaid Maa ja inimkonna ja kosmose päritolu ja koostise kohta, aga
kuivõrd tõsiselt … eks see ole iga lugeja enda asi. Paistab, et Cixin Liu on
päris vaimukas autor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar