Robert A. Heinlein – Topeltstaar (2019)

Peale Buckell-Bacigalupi kogumikku mõjub Heinleini romaan üpris vanamoodsalt. Või noh, klassikalise poistekirjandusena, sest nüüdisaegses mõistes on tegu vähe campilaadse kirjatükiga, mida on keeruline tõsiselt lugeda. Karakterid kui sellised ei eksisteeri, on tüübid, vastavalt siis positiivsed või negatiivsed, ning (minu meelest) vastavalt kirjutamisaegsetele põnevuskirjanduse klišeedele. Tekstis on õieti vaid üks naisest kõrvaltegelane, ja noh, on selline „paratamatult kangelase võlude otsa sattuja“. See on parimal juhul halenaljakas.

Olen ka varem Heinleini tõlkeid lugenud ja ausalt öeldes ei suuda neis leida midagi muud kui teatud retospektiivset, ma ei tea, tähist. Ma saan aru, et inimesed, kes tutvusid ulmega eelmisel aastatuhandel, võivad selles leida kirjanduslikku väärtust, aga sel aastatuhandel ulmega lugemisega alustanud … mida neile selline lihtsakoeline tekst ütleks? Sarnane elamus nagu Hamiltoni „Tähekuningad“ või Hubbardi „Võitlustanner Maa“? Küllap siin räägib nüüd minus see rahulolematus nii lihtsakoelise kirjanduse millegi olulisena reklaamises; küsimus pole selles retrotulevikutehnikas, vaid ikka nõrgas karakteriloomes, kui tegelased käituvad nagu ameerika poisteromaanides, siis … lugejana paneb see kukalt kratsima ja tekitab mõneti piinlikkust.

Ses suhtes tekib huvitav paralleel hiljuti loetud Strugatskite „Tagasitulekuga“ – see on üldtoonilt veelgi lapsikum kui Heinleini romaan, aga samas on lõike, mis panevad lugejale ühe tugeva reaalsuslitaka näkku. Eks see Orpheuse Raamatukogu lugemine on paras bipolaarne elamus – ühelt poolt värske ja huvitav ulme nagu Buckell-Bacigalupi, teiselt poolt veidrana mõjuv ulmeklassika nagu see Heinleini romaan või Zelazny „Varjude Jack“. Või oleneb kõik ikkagi lugemisaegsest tujust, sest potentsiaalne vihaobjekt „Kraken ärkab“ osutus hoopiski heaks meelelahutuseks. Saa nüüd aru.

ulmekirjanduse baas