John Wyndham – Kraken ärkab (2018)

Eks hakkasin lugema seda raamatut hambad ristis, netis nähtud lugemiskogemused ei säranud just positiivsusest. Kuid küllap mõjutas eelmiste romaanide (James, Vadi, Tänav) kogemustihedus, et „Kraken ärkab“ mõjus vahelduseks üsna mõnusa ja pretensioonitu meelelahutusena, peategelase õdus meeleolu lihtsalt ei lasknud kogu sellel masendaval situatsioonil rusuvalt lajatada.

Niisiis, ookeanidesse kukuvad miskid asjad. Nende trajektoori uurides selgub seaduspära, mis teeb valitsused mõneti rahutuks. Näib, et midagi kummalist luusib ookeanisüvikutes, mis ei taha mingit segamist (muidugi, rõhu pärast pole üldse võimalik näha, mis toimub mitme kilomeetri sügavuses). Selle peale lastakse ookeani paar tuumapommi … mille tulemuseks on, et miski tundmatu jõud hakkab laevu hävitama. Ja seejärel pimeduse varjus rannikul inimesi röövima. Ja siis hakkab põhja- ja lõunapoolus sulama, millele järgneb üleilmne üleujutus ja riiklike struktuuride lagunemine. Kuni lõpuni püüavad riigid ookeanisügavusse peitunud jõude paika panna, aga noh, kui see on suuteline hoovuseid muutma ja nii üleilmset üleujutust tekitama, siis ollakse nagu võimetud.

Lugu on jutustatud inglise ajakirjanikest abielupaari kogemuste läbi – et nad olid sattunud selle aastatepikkuse probleemi kajastajateks juba algusest peale, siis nende ülevaade toimuvast on pea sama laiahaardeline kui riiklikel organisatsioonidel. Mis ei sega neil omavahel olla õige armastusväärsed, selline eluterve paarisuhe võiks olla eeskujuks meile kõigile.

Romaan on jaotatud kolme ossa, kus siis üleilmne olukord järkjärgult hullemaks muutub – esimesed kontaktid, siis konflikt ja viimaks häving; sarnaselt „Trifiidide päevale“ ei saa öelda, et autor lõplikult hapnikukraani kinni keeraks, ikka jääb lugejale lootus paremast tulevikust (huvitav, kas Schätzing oli „Parve“ kirjutades tuttav Wyndhami romaanidega? No tema suurejoonelise hävingu lõpplahendus oli küll õige roosamannalik).

Mis Wyndhami romaani mõnusalt nostalgiliseks muudab, on see külmasõjaaegne maailmakord, kus siis sündmuste taustal on pidevalt lääneilma ja nõukogude korra konflikt – muidugi, mõnus nostalgia põhineb sellel, et meie teame tollase külma sõja tulemusi ja seega saame muiata siin esinevate vastuseisude pärast; tollane lugeja seda nii rahulikult võtta vast ei saanud, eks neile oli see punane oht üpris ärritav osa argireaalsusest (et romaan ilmus 1953. aastal, siis see konfliktioht oli õhus veel 35 aastat).

Ja eks muidugi paneb kergelt kuklakarvu turritama see, kuidas suurriigid kõiksugu tuumapomme katsetasid (noh, kui esimeses osas serveeriti avalikkusele süvaveeaatompommide kasutamise põhjust). Aga kes teab, võibolla praegugi tehtaks nii, kui mingi niisugune sissetung peaks aset leidma.

Ühesõnaga, retrovärk. Otseselt ma küll ei mõista, miks sellist teksti 21. sajandil eesti keelde tõlkida, aga noh, ega see poleks saanud autori teatud ideoloogiliste rõhuasetuste tõttu nõukogude ajal ilmuda. Ent eks see ole minu kiiks tänapäeval teisejärgulise klassika maakeelde vahendamise asjus.

ulmekirjanduse baas