“ “Miks sa seda mulle näitad?”
Terl haugatas hingamismaski taga naerda. “Et sulle kõiksugu tobedad ideed pähe ei tuleks. See oli planeedi peamine kaitsekeskus. Piisas vaid ühest viletsast psychlotankist, et seda mõne hetkega maatasa teha. Selge?”
Jah, Jonnie'l oli selge. Tal oli ka selge, et Terl polnud aru saanud hoonel ilutsevatest suurtest tähtedest. Seal seisis: Ameerika Ühendriikide Õhujõudude Akadeemia.” (lk 205)
Hubbardi avasõna raamatule on selline paras vanakool, nagu lastele mõeldud või noh, omamoodi elurõõmus.
Üsna algusest hakkas kummitama üks mõte – kas Hubbard pole kirjanduslikult hea väljenduja või tõlge lonkab, aga tekst on tuim. Või on siis tegemist ulmepohmelliga peale Powersi lugemist? Raamatu algus on üks pidev vastandamine – inimeste-elukate maailm (igituttav) ja psychlode maailm (mida Hubbard esitleb teose loogikast lähtudes igituttavana); roheline vs punane veri, õhk vs hingamisgaas, värvid vs lilla jne. Võiks näha autori järgi, milline võiks olla inimene teistsuguse olendi vaatepunktist. Raamatu teises pooles selline presentatsioon väheneb ning peatähelepanu nihkub actionile. Vahel võib ehk täheldada kerget ameerika patriotismi. Šotlaste valik maailmapäästmise stahhaanovlasteks on omaette pärl, millele võiks hetke mõelda.
Leiutan taas jalgratast – Hubbard on nagu ulme naistekas ehk näide sellest, miks ulmekauged lugejad peavad ulmet millekski teisejärguliseks kirjandusnähtuseks või lihtsalt meelelahutuseks – pole erilist kirjutamisoskust, aga tegevust treib tublisti kokku küll. See on nagu poolik lugemine – adrenaliini saab, aga see on ka kõik.
Tore, et nii laiahaardelised ja resoluutsed järeldused ehk mõtted alles esimest osa lugedes on, üksikust üldise järeldamine jne – see on tõesti tõene.
võitlustanner 2
võitlustanner 3
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar