Värske ulme austajana olen
muidugi tänulik, et nii uus teos eestindati (nagu see juhtus ka Reynoldsi
„Aeglased kuulid“ puhul) – ja sellest Khaimi maailmast jääb igal juhul parem
mulje kui esmakogemusel Bacigalupi „Alkeemikuga“, mis siinses kogumikus uuesti
trükiti (arvatavasti mängis teatud rolli vastumeelsuse tekkimisel see, et
tollane kaanepilt polnud just õnnestumine – Fantaasia kirjastuse püsikujundajal
Krošetskinil õnnestuvad minu meelest kahtlemata paremini need kaanekujundused,
kus pole elusolendeid – nagu siinse raamatu linnavaade).
Autorite lood hukkuvast-lämbuvast
Khaimist on kattuvad ja ristuvad – kogumiku esimesed kaks lugu jutustavad lapsevanemad,
kogumiku kaks viimast lugu aga noored täiskasvanud. Bacigalupi minajutustajad
on meessoost, Buckellil naissoost. Kõik neli teksti on enamvähem
kronoloogilises järjekorras ja ajaliselt ei jää just kaugele teineteisest –
esimeses loos tekib see Sinise Khaimi mõiste, teise loo Hukkajanna leiab
mainimist kolmandas ja neljandas tekstis; alati on võimul linnapea ja tema
abiline majister Scacz, esimese loo arveteõiendamine ülikuperedega kajab vastu
veel neljandaski tekstis.
Iseenesest on Bacigalupi-Buckelli
paatos selge – ja julmalt ellu viidud selle fantaasiamaailma reaaliates. Ära
looda kergetele lahendustele ehk maagia abil vigade või elukorralduse
parandamisele. Lihtne ja selge, kas pole? Kui midagi aitab, siis see on töö ja
teadmised, lootmine üleloomulikult vahelesegamisele toob viimaks kaasa vaid
hädasid – selle maailma puhul on siis maagiale vastukaaluks ühed väga vastikud
taimed, mis saavad elujõudu igasugusest maagiapalangust (noh, omal moel sarnane
fossiilkütuste kasutamise ja ökoloogilise olukorra suhtele).
Saatuse iroonia on muidugi see,
et esimeses loos pakutud lahendus nende taimede pidurdamiseks või koguni
hävitamiseks leiab edaspidi kasutust repressiivvahendina inimeste endi vastu –
et võimukandjad saaks monopoliseerida maagiakasutuse (muidugi, üleüldine paatos
on ikka see, et kontrollimatu ja liigne kasutamine viiski niisuguse
ökoloogilise katastroofini). Milleks monopoliseerida? Et näiteks ehitada sõna
otseses mõttes õhulossi. Traditsioonid on sellised, ka surmahäda puhul tuleb
jätkata vanamoodi – sest kui oskused maagia kasutamiseks on olemas, siis tuleb
seda ka kasutada, ükskõik kui enesetapjalik see lõpuks ka on.
Lood on meeleolult üsna sünged,
vast elavaim on „Hukkajanna“, mis suures osas toimub Khaimi linnast eemal
(millega siis kaasneb maailmapildi avardumine) ja võiks pidada koguni
seikluslikuks. Teised lood on peamiselt inimestest, kes on jäänud kahe jõu
vahele lämmatavasse lõksu: ühel pool on siis see üha rohkem maad õgiv
surmataimestik, teisel pool represseeriv võimuaparaat. Tegelaste püüded
inimlikkust säilitada või koguni isiklikku õnne leida … ei hakka spoilerdama.
Igal juhul, meeldiv lisandus
eestikeelsesse ilukirjandusse.
„Ja paikalased ei teadnud, et kogu nende maal õpetasid naised teistele naistele kirvega võitlemist, arkebuuside laadimist, ja et need naised õpetasid omakorda järgmisi naisi. Sest kui sageli on mehed pööranud tähelepanu sellele, mida naised koos teevad?
Liiga harva.
Ja neile, kes pöörasid liiga palju tähelepanu, löödi peagi kirves kolba sisse kinni.“ („Hukkajanna“, lk 132)
ulmekirjanduse baas
tilda ja tarakanid
reaktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar