Romaan Püha Graali otsimisest. 1500
aastat koopas võluunes viibiv Graali rüütlite ülem Boamund
äratatakse üles, ning korraga peab ta kohanema 20. sajandi lõpu
briti ühiskonnaga (õnneks abistab teda päkapikk Varbaküüs).
Boamundi viis otsingukaaslast on sajandeid niisama vegeteerinud ja
peavad nüüd juhi ärgitusel jalad alla võtma ning seda Püha
Graali taas otsima hakkama. Osa satub Austraaliasse, osa
põhjapoolusele, osa arvutite imelisse maailma... mis osutub hoopis
Atlantisisse ligipääsuks. Nagu ikka, seostub Graaliga mitmeid
krutskeid ning veidi tobe rüütliordu koperdab muidugi nende vastu,
ajapikku selgub, et mäng Graali ümber käib kõvasti üle nende
peade.
Kokku on selline stseenide proosa,
hüpped ühelt sündmuselt teisele (koos tagasivaadetega ammustele
juhtumistele). Selline hüplemine on lugemisel päris väsitav, suur
osa muidugi ka selles, et tekst on eelkõige 90ndate briti lugejale
mõeldud. Eks autoril on nende stseenidega mugavam tegelda, saab neid
üha naljakamaks nokitseda jne. Ausalt öeldes lugesin aegajalt
suuremat süüvimata, lihtsalt liialt palju on kokku surutud, mis
samas enam märkimisväärselt humoorikana ei tundu. Romaani parim
osa oli ehk põhjapoolusega seonduv, kus elab see psühhopaat, keda
nüüdisajal enamasti tuntakse jõuluvanana. Miks ta sellisele
jubedale tööle mõistetud... noh, eks selles ole süüd Kristuse
sünniga kaasnenud sündmustest (et tegemist ikkagi Püha Graaliga,
on raamatus mitmed sündmusi käivitavaid juhtumeid pärit Kristusega
juhtuvast).
Kokkuvõtlikult ja mõtlikult ei saa
öelda, et tegemist oleks just särava romaaniga, ikka jubedalt
ülekuhjatud tekst kõigi oma keerdkäikude ja huumoriga. Karaktereid
kui selliseid ei eksisteeri, on loo tarbeks kohandatud tegelased. Eks
Holti on võrreldud Pratchettiga, ja miks mitte, mõlemad punnitavad
kultuurist ja mütoloogiast niipalju huumorit välja kui võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar