Esimene osa triloogiast, mis
mõjub väga pika sissejuhatusena sellesse õigesse konflikti – ning raamatu
lõppedeski pole ma päris kindel, mille üle see suur mäng õieti käib.
Endisest hiiglaslikust
impeeriumist on peale lagunemist saanud kolm iseseisvat riiki: Ida ja Lääne
riigid ning nende vahel asuv väiksem Belouisa. Ida ja Lääs on aastaid omavahel
sõdinud ja tulemuseks on vaid veniv ja kurnav patiseis. Mõlema riigi
teenistuses on vennad Senza ja Forza Belot, kes on võitmatud kindralid, mille
juhitud väed teevad teiste juhitud armeedele tuule alla, aga omavahelised
kokkupõrked lõpevad alati nö viigiga (venna-armastusest hoolimata võib vaid üks
vend ellu jääda, eksole). See lõpmatu madistamine on kummagi riigi kassa ja
varad enam kui tühjaks tõmmanud, rääkimata laastatud maast ja inimkaotustest,
mis igale ründeoperatsioonile järgnevad.
Ja siis on veel see Belouisa, nö
fantasy Šveits, mis toetud neutraalsusele ja hambuni relvastatud sõjaväele.
Kuid nende kaardimaja lüüakse põhjalikult uppi, kui nende kõrbealadel elutsevad
hõimud oma uue prohveti juhtimisel alustavad võidukat marssi üle Belouisa
linnade ja vägede. Appi saadetakse mõlema naaberriigi parimad väeosad Belot’
vendade juhtimisel.
Kuid Parker on toonud mängu veel
vabamüürliku looži, mis tegutseb endise impeeriumi kõigil aladel ja on pugenud
kõiksugu tähtsamatele elualadele, kus nad range distsipliini ja saladuskatte
mingit … oma asja ajavad. Sinna ehk ongi maetud selle romaani kurja juur, just
nemad tunduvad õhutavat seda kurnamissõda, mille tagajärjel omakorda …
kauaplaneeritud käik teha. Romaani müstilisem külg on Tarot-laadsetes
käsitsivalmistatud kaardipakkides, millega katsutakse tulevikku või … on neil
muu eesmärk.
Tekst on esitatud läbi erinevate
tegelaste vaatepunktide, nihkudes ühelt tegelaselt teisele ning avades seda
maailma üha laiemas skaalas. Romaani teises pooles hakkavad tegelased oma
järgmistes rollides üha enam kokku puutuma, sest noh, vaja ometigi katastroofi
poole liikuda: mis riikide puhul väljendub lõputus ja mõttetus verest tühjaks jooksmises.
Riikideülene loož aga … ajab enda asja, ning avaneb üha laiahaardelisem
organisatsioon.
Ühelt poolt on lugu muidugi
fantasy seiklus (mitte et senini midagi otseselt üleloomulikku oleks juhtunud –
lihtsalt maailm on selline teistsugune kui hiliskeskaegne Euroopa), teiselt
poolt võiks seda pidada patsifistlikuks romaaniks (kangelasteod kui sellised …
no milleks, vaid võimulolijate kapriiside rahuldamiseks), kolmandalt poolt see
vabamüürlik teema, mis paneb mul veidi kulme kergitama – aga eks näis, mis
järgmistes romaanides saab, teatavasti Parker ei taha koonerdada üllatuslike
käikudega. Hetkel küll vasikavaimustusest veel ei kilju ega kiida.
Väheke äratundmist tekib ühe
tegevuskohaga nimega Merebarton. Ehk siis see koht, kus Parkeri ühes varasemas loos toimus see õnnetu draakonijaht (peaks üle lugema, sealgi oli juttu miskist
igikestvast sõjast). Teiste tekstidega suuremaid seoseid ei leidnud (võibolla
see helilooja teema?; ei, pole tegelikult suurt midagi ühist), Invincible Sun
on kuidagi tagaplaanil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar