Kritzer paneb kokku golemi,
holokausti ja LGBT. Kui eelmised lugemiskogemused selle autori loomega olid
vägagi meeldivad ja humoorikad, siis holokausti teemaga ei saa just palju
vaimutseda (muidugi on siiski Hilsenrath).
Natside okupeeritud Prahas
äratavad tšehhist ja juudist sõbrannad surnuaial ellu legendaarse golemi (mis
on seekord naissoost välimusega ning idenfitseeribki end vajadusel tšehhi
neiuna): et see aitaks kohalikke juute ja Praha vastupanuliikumist. Loomulikult
pole golemil selle ülesande vastu vähimatki (noh, ta on golem), aga et ta on
võimeline nägema ette inimeste saatusi, tunduvad need ülesanded talle parajalt
mõttetuna – nii sõbranna kui juudid ja hulk prahalasi surevad peagi. Kes
Heydrichi atentaadile järgnenud karistusoperatsioonides, kes lihtsalt kuskil
koonduslaagris või enne sinna jõudmist. Golem näeb kõikide saatusi. Nii et
golem aitab pigem tuua hetkelist leevendust enne vältimatut hukku. Asi seegi,
resümeerib olend (ja hoiab pöialt, et seekord ta ellukutsujad ei kustuta ta
elulõnga).
Kuid … nagu golem avastab, on tal
siiski võimalik saatuseid nö mikrotasandil muuta. Tal pole kuidagi võimalik
peatada natside koledusi või päästa juute (eks see Heydrichi atentaatki … kas
see suures plaanis muutis midagi halvemaks-paremaks?), aga mõni eluke siin ja
seal, kasvõi mõneks tunniks või päevaks või kes teab kui kauaks.
Kritzer … oskab kirjutada. Teema
valik on ühelt poolt kahtlemata ebapopulaarne (no pole just palju mänguruumi,
või kuidas), aga viis, kuidas ta loo probleemi lahendab, no jumala eest, väga
kena fantasy, mis ei tallu kohustuslikku rada, aga ometigi on vägagi sümpaatne.
„The golem shrugged. For the Germans to deport the Jews from Prague, it was necessary that the deportations be clean and quiet. The Czechs were not an unkind people: on the one occasion that the Germans marched them to the train station by day, the Czech witnesses were horrified at the spectacle. The men ostentatiously doffed their hats, and the women wept. To the extent that the golem had made the deportation cleaner – more painless – she had served the Germans that day, and not the Jews of Prague.
It didn’t matter. Nothing she did would matter.“ (lk 214-215)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar