Jemisinilt õige õõvastav muinaslugu
(õigemini on see jutustatud lugu loos põhimõttel, seega siis metamuinaslugu) kuningast,
kes tahtis sigitada poegi, aga tal oli mõningasi probleeme erektsiooniga. Võlur
soovitas siis süüa isase lohe süda, mis annab sugukirge ja viljakust (jajah,
ninasarviku sarv). Vägev lohe leitaksegi, aga tegemist äsjamunenud emase lohega.
Kuningas sööb siiski ta südame ära (lohe on lohe!). Ja kodus sigitab oma kuuele
naisele lapsed. Kõik tütred muidugi. Naised surevad sünnitustel.
Tütred kasvavad … õige salapärasteks
ja tarkadeks noorteks neidudeks, ning kui kuningal tekib soov ikkagi soov uue
kaasaga poeg saada, pakuvad noored järglased talle õige kurikavala plaani. Järgmiseks
tekib küsimus tütarde paaripanekuga, ka selle lahendavad nad hoopis isemoodi. Ja
jällegi, tütred lisavad järglastena ikka tütreid. Viimaks kuuleb vananev
kuningas, et lõpuks on leitud üks hädine isane lohe, muidugi lüüakse see maha
ja kuningas sööb ta südame, millele järgneva kihu käigus viljastab ta kaksteist
kohalikku talutüdrukut. Tema tütardel on sellega aga probleem.
Ühesõnaga, muinaslugu, mida iga
laps peaks kuulma ja sealt tarvilikku kõrva taha panema (metamuinasjutuna ongi
see jutustatud unejutuna – nagu pealkirjaski öeldud – tavapärase unejutu rääkija
asendaja poolt). Kui aga teisiti võtta, siis on Jemisin kirjutanud õige õõvastava
ja rohkem-vähem nihilistliku loos, mis on muidugi igati tervitatav nähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar