25 aprill, 2018

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (2018)


Kas see romaan on science fiction või fantasy või science fantasy, ei oskagi omapoolselt määratleda (no see on mulle paratamatult küsimuseks sellel halli alakese puhul, mis jääb epic fantasy ja space opera vahele). Nagu ikka, Meres ei kirjuta žanripuhtalt – kuigi vaevalt, et see romaan oleks olnud romaanivõistlusel sama edukas kui „Lihtsad valikud“, selles suhtes on tegu üsna üheselt ulmesisese teosega.

Et hiljuti lugesin VanderMeeri, oli vahepeal kiusatus seda romaani nimetada eesti versiooniks alast X, aga samas neil sarnasusi suurt just pole; samal moel võiks rääkida, et tegu oleks Tolkieni triloogia modifitseeringuga, kus võimusõrmuseks oleks kuningas (Tume!), mis tuleks heita … heita Linna lõugade vahele. Tolkienile pani ehk mõtlema selle romaani kolmeosaline ülesehitus. Iga osaga hakkas lugu edasi andma rohkem jutustajaid, iga looga läks pilt sellest maailmakorraldusest ühtaegu selgemaks ja samas keerulisemaks.

Kui esimeses osas on tegevus nähtav vaid Rauna silme läbi ja seda tiheda actioni võtmes paari päeva jooksul, siis teises osas on juba kaks jutustajat ning tekst muutub auklikumaks, libisedes üle monotoonsematest hetkedest, mis paari nädala jooksul põgenemisteekonnal juhtub. Kolmas osa läheb juba õige tormiliseks (polüfooniliseks!), jutustajaid on nii Külast kui Metsast, ning juhtuv antakse edasi hüppeliselt ning linnulennuga läbitakse mitu kuud kuni saatusliku mõõduvõtmiseni. Kusjuures kõik need kolmandikud on pea ühe pikad, seega ühes romaanis on üheskoos esindatud nii lähi- kui suurplaan kui ka tavaline narratiivne voolamine.

Nendest aukudest sõltub ka teksti nö loetavus – nii on esimesena osa vägagi jõhker (gore?) tapatalg, edasi hakkab siin-ja-praegu-pinge lahtuma ning lugemine muutub kergemaks, romaani viimane osa on juba õige mittemereslik ehk hakkab meenutama mõnd tavapärast seikluslikkus ulmeteost. Sest Merese traditsiooniliste tekstide võlu ja valu avaldub eelkõige lähiplaanides (naha-aluses, lihatasandil?), olukorras, kus inimene on surutud vastutahtsi võimu, vaimu ja jõu tangide vahele. See on eelkõige selgelt esil esimeses osas, kus nooruke sõdur peab võtma õige ränku otsuseid ning kogema päris võikaid elamusi ja ebainimlikke pingutusi. Järgmises osas on see samuti tajutavalt olemas, kuid „lahjeneb“ kahe tegelase vahel, kes pealegi võtavad nendega toimuvat õige fataalselt. Ning kolmas osa on, nagu öeldud, juba traditsioonilises seiklusulme rütmis.

Küsimus, miks see Merese maailm näib mulle pigem fantaasia kui teadusliku fantastikana, peitub ehk selles, et see postapokalüptiline ei paista just pärinevat meile tuttavast 21. sajandist. Ehk mis on need kuningate tekke põhjused ja mil põhjusel juhtus Pauk. Muidugi on see maailm kenasti düstoopiline oma tekkiva klassivõitluse ja lapseplaneerimise ja repressiivorganite ja muu looriga varjatud saladuste tõttu. Aga need kuningad … jah.  Uniooni ja Konföderatsiooni vaheline konflikt viitaks justkui ühele 19. sajandi kodusõjale, siingi romaanis tegutsetakse viimaks mitmete inimeste õiguste nimel.

Merese kahe romaani vahel on ehk rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ja see on hea. Nii on käesolev romaan ehk ebatüüpilisem sellega, et adrenaliinilitakas materdab eelkõige esimeses pooles. Natuke võib mõelda, et kas romaani teises pooles idanema hakkav revolutsiooniidee jääb ehk vähe skemaatiliseks ja kuidagi … harjumatult lihtsaks lahenduseks, põhimõtteliselt võinuks selle pea sama paksu raamatuna lahti kirjutada (muidugi, autor on varasemate teoste puhul mitmel puhul rõhutanud, et kõike ei pea lahti kirjutama). Või noh, ehk on harjumatu, et selle ühiskondliku õnne otsimisel jääb kuidagi varju muidu nii mereslik subjekti füüsiline ja psüühiline ellujäämisküsimus.

Seda romaani oleks keeruline soovitada lugemiseks ulmevõõrale lugejale, juba see raamatu esimese poole kuninglik inimkrõmpsutamine paneb ehk mõnegi inimese kannatuse proovile. Muidugi, eks siin on esil küsimus, mis on see inimeseks olemine ja mis on Teine (ammendavat vastust sellele ei saagi, kuivõrd Metsa-Küla-Linna kõrval on ka teine sarnase ülesehitusega võimuahel nimega Konföderatsioon – aga kui inimesed need seal on, seda ei taha tegelased enam surkida), siis see pole lahendatud just eksistentsiaalses-psühholoogilises võtmes, vaid pigem hoogsa ulmekirjanduse traditsioonides. Et siis, Meres kirjutab nii nagu tahab, ta ei käia ühe ja sama romaani uusversioone.

 „„Palju teil …“ Karen ei jaksanud tervet lauset korraga öelda, puhkas vahepeal. „ … moona on veel?“
„Üldse ei ole,“ vastas Tikk. „Uutel tulijatel veel midagi on, seepärast polegi meist veel üle joostud, aga midagi head siit loota pole.“
„Nii et mul oli täitsa … asjatu teadvusele tulla?“ päris Karen ning kui oleks jaksanud, oleks ta naernud. Praegu piirdus roiu naeratusega. „Oleks võinud kohe ära surra! Kõik on sitt, sest elu on sitt, sest maailm on sitt ja miks me üldse ponnistame?““ (lk 301)

Huvitav, et see romaan ilmus Sündmuste Horisondi asemel Orpheuse Raamatukogu sarjas – kuigi kahtlemata on tegu pigem SH laadis teosega, ikkagi eesti autor ja OR kohta seninägematult tüse teos (ja pealegi pole seal senini ühtki eesti autorit ilmunud). Aga küllap siis kirjastus jõudis kõiki rahuldava otsuseni. Nüüd on mõlema sarja 89 (jätsin loetelust välja 3 SH vene antoloogiat) raamatu kohta juba neljas naisautori teos (varem Marion Zimmer Bradley, Marion Andra (mõlemad 2009), Ursula K. le Guin (2012); niisamuti Lisa Tuttle’iga kahasse kirjutatud romaan – kuid siin on siiski olulisem George R. R. Martini nimi), on vaid aastakümnete küsimus, mil naisautorite teoste koguarv jõuab järele ulmekirjanduse niisuguste tippude nagu Siim Veskimees (8), Isaac Asimov (7), Roger Zelazny (6) või Arkadi ja Boriss Strugatski (5) raamatute arvuni.

7 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Ma takkajärgi mõtlen, et revolutsiooniidee tuli jah väga kiiresti ja kasvas kohe teostamiseni ka.
Aga .. aga ... aga ... no ühelausega: tuli nagu tuli =P

kolm ütles ...

Mhmh, vaat nüüd jäigi tõeline fantasy triloogia kirjutamata!
Just kidding.

Anonüümne ütles ...

airsoft/larp fanfiction

väga väga naine ütles ...

Ja mis see on halb asi v?

Raul ütles ...

Tuju teeb lõbusaks tõsiasi, et arvustaja, kes on täpselt kokku lugenud, millises ulmesarjas mitu naisautori teksti on ilmunud, teab samas ülihästi, milline raamat sobib ilmuma millises ulmesarjas. Millised vahvad topeltstandardid :D Mispoolest see raamat on «kahtlemata rohkem SH-laadis», mina välja mõelda ei oska, sest sealgi pole ju õieti naisautoreid ilmunud, viimasel ajal mitte ka eriti mahukaid raamatuid. Aga tore on. Igatahes tean nüüd, et arvustajale meele järele olles tuleks avaldada vähem mahukaid, naisautorite ja algupäraseid raamatuid. :)

Anonüümne ütles ...

Esiteks, see ei ole arvustus, vaid blogipostitus.

Teiseks, tsiteerides ORi blogi avapostitust:
"Sari keskendub lühiromaanide ja väiksemahuliste jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine."
Niisiis, tõlkimine-eestindamine-lühiromaanid-jutukogud.
https://orpheuseraamatukogu.wordpress.com/2011/04/07/orpheuse-raamatukogu-uus-ulmesari-alustab/

Kolmandaks,
kuivõrd Merese romaan on ORi esimene eesti algupärand (ilmudes sarjas 33.), siis tõesti tekib küsimus, et miks just OR, kuivõrd SH sarjas on ilmunud siiski 18 eesti algupärandit.

Neljandaks,
muidugi rõõmustan iga nüüdisulme raamatu üle, on see siis algupärand või eestindus - niisamuti on väga meeldiv, et Meresi romaan on ilmunud, nagu on näha käesolevast blogipostitusest.

väga väga naine ütles ...

(Ma lihtsalt kirjutasin päris lahedalt =) )