Ed McDonald – Blackwing (2017)

Kui minu senine kogemus sünkmorniga (grimdark) seostub eelkõige Abercrombie Esimese Seaduse maailmaga (jajah, muidugi on veel Martin ja Erikson ja Cook ja Lawrence), siis McDonaldi romaan on tollega võrreldes … õige sünkmorn. Kahe autori erinevus tuleb ehk sellest, kuidas nad sünkmorni nö positiivsemate hetkedega lahjendavad – kui Abercrombiel on selleks üsna lõputu killuviskamine, siis McDonald toob sisse nö tõelise armastuse. Mis on muidugi õige traagiline (sünkmorn, noh). Abercrombie musta huumoriga elutunnetuse asemel on McDonaldi tegelastel õige kibestunud ellusuhtumine: elu ja olud on neid järjepanu näkku peksnud (muidugi, eks selles ole endalgi süüd), aga nad on elus ja füüsiliselt enamvähem ühes tükis (McDonaldi maailma nohuks on posttraumaatiline stress); ja kui oled jalul, tuleb unustuseni juua.

„I rose from my seat. I wasn’t dismissed yet, but I hadn’t anything more to say. The Iron Goat waited a few moments before waving me away.
’You’ve fallen a long way,’ he said coldly as I turned the door handle. ’Do you regret your choices, when you’re between bottles?’
’When you realise the mountain you’ve been climbing is just a heap of shit, the fall doesn’t feel so far.’ (lk 102)

Romaan kirjeldab maailma, kus üleloomulike olendite vahel on jõhker vastuseis – ühel poolel on Süvakuningad (Deep Kings – miski lovecraftlik allusioon?), teisel pool Nimetud (Nameless). Süvakuningad on enamvähem sauronlikud jõud, Nimetud midagi Sarumani kanti – aga selles maailmas puudub Gandalf ja muud päkapikud. Inimsugu on mõlemale vaenupoolele üheks osaks ressurssidest, ainult et Süvakuningad käsitlevad neid vähe jõhkramalt; no igatahes Nimetud ei kuluta nende modifitseerimiseks energiat. Niisiis on inimsugu mestis Nimetutega (no kes ei ole, on langenud Süvakuningate olenditeks); eks Nimetute puhul tekivad paralleelid Abercrombie Bayazi ja teiste kõrgemate olenditega (mitmel puhul jääb siiski mulje, et Süvakuningad on miskid hulga iidsemad olendid).

Süvakuningate ja inimsoo asustusalade vahel on aastakümneid tagasi tekkinud enamvähem tuumatalves (vägagi vilkalt) elav tühermaa (Misery), kus tegutsevad õige moondunud ja jõhkrad jõud (noh, keeruline oleks neid hellitavalt kutsuda Tšernobõli siilikesteks). See tühermaa tekkis viimasest suurest konfliktist, kus Süvakuningate mastaapsele rünnakule panid Nimetud viimaks piiri sellega, et lõhkasid maagilise enamvähem tuumapommi – mis siis pühkis tollelt alalt viimased märgid sõjategevuses laastatud inimasustusest (ikka kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi sai hukka). See Nimetute lõhkeseadeldis on meie mõistes tuumaheidutus, mis hoiab oma mõjualas Süvakuningaid tühermaale valgumast.

Aga nagu romaanis selgub, on see heidutusvahend („Nall’s Engine“) lakanud töötamast – ülimalt kiivalt hoitud saladus, mida teavad mõned kõrgemad võimukandjad, nende heaks töötavad teadlased ja Süvakuningate süvaspioonid. Mis oma ülima salapära tõttu meelitab Süvakuningate hordid ootamatule suurpealetungile, millele pole inimestel millegagi vastu hakata – kuigi nad teavad, et neil on see Nimetute lõhkeseadeldis, mis peaks vajadusel taas värdhordid maa pealt pühkima. Mis tegelikult pole muidugi võimalik. Niisiis rabelevad mõned teadlased selle nimel, et seadet uurida ja tööle saada, ja teised selle nimel, et kindlalt teada saada, et Nalli masin on töövõimetu.

McDonald ei hoia värve ega jõudu kokku, et lugejat lootusetusega maha tampida. Peategelane Gallharrow, Nimetute paramilitaarse rühmituse Blackwing üks juhte, on aastaid orjanud Varesejala (Crowfoot) nimelise Nimetu nimel, võidelnud tühermaal Süvakuningate käsilaste ja inimkonna võimalike reeturitega. Muu maailma jaoks on ta enamvähem tundetu palgasõdurist monstrum, kellele on oluline vaid teatud kamraadlikkus oma kaaslastega. Tegelikult on muidugi ta orjastanud Varesejala tahe – mitte et ta omanikku suurt huvitaks, mida Galharrow ja ta kaaslased peavad läbi elama, mistõttu mees satub selle romaani käigus õige suurtesse jamadesse. Aga nagu öeldud, on siin ka armastust (sest Galharrow’l on vägagi salapärane minevik) … aga see on oma loomult õige aher kiindumus.

„My past was like a cruel grandmother: nasty, lacking in wisdom and better off buried.“ (lk 184)

McDonaldi maailm pole miski keskaegse või varauusaegne nähtus, nii on kasutusel algelised tulirelvad ning maagia kasutus on miski segu valgusest ja elektrist (niisiis, uusaegne nähtus?). Võimusuhted on enamvähem feodaalsed, ainult et nende kõrval asub veel Nimetute võimuliin, mis inimeste maailmast just suurt ei hooli.

Muidugi, et tegu on triloogia esimese romaaniga, siis võib vast eeldada, et täielikku apokalüpsist veel ei juhtu, see jääb … järgmisse romaani. Vahelduseks päris mõnus lugemine – kui muidugi saab mõnusaks kogemuseks pidada sellist küünilist ja jõhkrat maailma.

„’Can’t say I wanted to go out this way, captain,’ she said. She spat on an expensive book. Something hard and heavy smashed into the door again. The barricade held. ’Always thought I’d die of something stupid, like syphilis or the shits. Or eating bad meat. Normal stuff, stupid stuff, you know what I mean?’ I nodded my agreement. There had always been an out before, always a way we could run for it. I’d abandoned my post in losing situations, or refused to charge into hopeless causes when I had to. That was how I’d stayed alive this long. And now we were going to get our minds prised open by some bastard child because we’ll stopped in the wrong place for the night? Somehow that seemed unfair.“ (lk 38)