On päikeseline
suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad
rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid
jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise
seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja
nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või
siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...
See poolesajalehene
lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist
lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah,
illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha
idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii
meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei,
hoopis kohe ja kaugele?
Teisalt siis loomulikult moraali küsimus.
Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad
juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele
on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib
olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla
ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei
olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali
ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist
välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises
eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja
millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult
moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt
kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole
midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis
ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete
vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei
peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see
kah.
Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette
keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”.
Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist
õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no
tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja
pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid
üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse
teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja
kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk
kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.
“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar