Natuke paneb kukalt kratsima, et
see tekst võitis jutuvõistlusel teise koha – minu meelest on Mahkra paremaid
tekste kirjutanud (vähemalt need, mis on mulle eri paberväljaannetes kätte
sattunud). Küllap mõjus eksootika külgetõmbavalt (huvitav, kuidas näiteks
ulguhiinlane Ken Liu oleks sellise loo lahendanud – arvatavalt kaunis-traagilisemalt).
Teksti stiil meenutab mulle
justkui sajanditagust õuduskirjutamist (Whitehead ja Benson, hiljuti ilmunud
hirmujuttude kogumikke pole ma seni kätte võtnud) ning poole teksti peal üldse
mõtlesin, et Mahkra on igasuguse hoo kaotanud. Aga siis tuleb üks ja teine
gorejäledus ja noh, selline inimkehadega süüdimatu laamendamine on Mahkra
tekstide puhul ikka ütlemata armsaste mõjunud.
Niisiis, inglastest abielupaar
tuleb Hiinasse kolonialistlikku põllumajandust õppima, kohalik kuberner saadab
nad kolkakülla, kus … toodetakse kahtlaselt palju riisi, aga seda mitte just
silmaganähtavalt tarmukalt, nagu tõdevad inglastest takseerijad. Nagu selgub,
on sealne maaomanike suguvõsa aretanud enda tarbeks õige omapärased orjad –
millest aga välisilm ei tohi teada. Tulemuseks on mitmekäiguline veresaun.
Kui mälu ei peta, siis sellist
koloniaalõuduse võtmes agraargore’i pole Mahkra vast kirjutanud. Kui see
vanamoodse stiili järeleaimamine kõrvale jätta, siis … tegelased on õige puised,
sellest siis mõningane pettumus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar