Kogumiku plussiks on see, et pea
kõikidel lugudel on sama peategelane Gerald Canevin, seega ei ole
lugemisel visklemist eri settingute vahel. Ühtlasi on tegemist selle
sarja vist mahukaima raamatuga... et siis nüüd eesti keeles
esinduslikult olemas 20. sajandi alguse ühe olulisema õudusautori
loome või nii. Õuduskirjanduse hindamine eeldab vist teatavat
meelelaadi või valmisolekut, mis mul puudub, seetõttu on mulle
Whiteheadi tõlked pigem loominguraamatukogulikuks klassikanäideteks
pea sajanditagusest nišikirjandusest. On oma temaatika, mida
käiatakse loost loosse. Nõidused ja anomaaliad! Üleloomulikud
jõud! Canevini lood pole iseenesest järjepidevaks tervikuks loodud,
on küll mõned korduvad tegelased, aga üldiselt saaks kogumiku
tekste lugeda kasvõi juhuvalikul.
Whitehead pole tehniliselt just
esileküündiv autor, põhirõhk on ikka salapärastel juhtumitel ja
neile mingigi seletuse leidmisel. Mis viirastub toaseinal nuttev
härjapea? Miks maal veritseb ja silmi pilgutab? Miks on härra
Morley eripärane? Noh, vastused neile ja teistele küsimustele on
teadagi õudustäratavad ja reaalsust väänavad. Paljudel puhkudel
tuleb selleks pöörduda Kariibi saartel edasiarenenud aafrika
loodususundite tundmise poole.
“Vaatepilt, mis oleks tundunud groteskne igaühele, kes polnud Olevuse mineviku ja identiteediga kursis, tekitas minust tõsist tülgastust. Mõistes toimuva põhjuseks olevat õudust, tekkis mul soov katta nägu kätega. Tundsin, kuidas mind tabas kerge südamepööritus.” (“Cassius”, lk 123)
Ega ma tegelt sellest kogumikust suurt
midagi kirjutada oska, õudus pole lihtsalt mu teetass, aga noh,
ikkagi Fantaasia kirjastus ning enamvähem püüaks selle väljaandeid
lugeda. Kuigi jah, selle kirjastuse toodetega kaasneb see üsna
tavapärane probleem – raamatu kaanepildi kohta ei oska taas midagi
head öelda, on justkui mõne lasteraamatu eriti ebaõnnestunud kaas.
1 kommentaar:
Väga huvitav :)
Postita kommentaar