Bensoni ja Whiteheadi lugemine eeldab
tarbijalt teatud soodumust kirjandusliku õõva nautimiseks. Minul
see puudub ja nii olnuks õigem jätta see raamat lugemata, milleks
kulutada aega tekstidele, mis tegelikult ei huvita. Aga noh, kui
raamat juba kätte pisteti ja tegemist ikkagi asjaliku
väikekirjastusega, siis võib elust paar päeva selle lugemiseks
kulutada.
Samuti imetlen kirjastuse missiooni
tutvustada selliseid, ee, oma ajastu autoreid nagu Benson ja
Whitehead, kelle tekstid muidu langenuks siin ehk viljakamale pinna
nii 20 aasta tagustes oludes. Aga praegu lugeda klassikalisi
tondijutte sellest, kuidas briti härrasmehed kuskil kolgastes aega
veedavad ning hirmutavaid hetki kogevad... võiks öelda, et see
jätab kõhedalt ükskõikseks. Muidugi, ega mina tunne õuduslugejate
hingeelu, ehk praegugi loevad nad südamevabinal selliseid jutte.
(Ega ma oskagi endale seletada, miks mulle 20. sajandi esimese poole
ulmeautorid üldiselt ei istu – Howard, Lovecraft, nüüd need kaks
klassikut; olen ette loobunud viimastel aastakümnetel kirjastatud
õudikute kättevõtmisest – nende tekstid näivad nii... aegunud?
Kirjanduslikult mannetud? Kui klassika pole ajatu, siis enamasti
võikski need tekstid jääda kategooriasse
“ahah-olen-kuulnud-nime-ja-hägusalt-tean-millest-kirjutatakse-ning-keda-mõjutasid”-kategooriasse.
Nojah, muidugi oleks see iga lugeja enda asi.)
Kui siit kogust midagi silma jäi, siis
ehk “Hr Tilly seanss”, mis on üllataval kombel üsna humoorikas
ninanips spiritualistide tegevuse suunas – midagigi erinevat kogu
üldisest tonaalsusest. Aga muidu jah, kõik need halvad vaimud, mis
jäänud majadesse pidama... kõik see ei tekita mingit kaasaelamist
(no hea küll, ühes loos on juttu jänestena kalpsavatest
šotlastest, või siis see jutukogu nimilugu alpiinimestest; need on
mingil jabural moel meelelahutuslikud ehk campi kogemuse alla
liigituvad).
Sulbi asemel võinuks raamatule
järelsõna kirjutada pigem tõlkija Sära (kes ise lood valis ja kes
tundub päris kohusetundlik tõlkija olevat), paistab, et Sulbi on
Bensoni tutvustamisega vähe nõutu olnud ning seetõttu on tervelt
2/3 järelsõnast loomekäsitluse asemel mingi biograafilise ainese
ümberjutustus. Vähemalt võib tõdeda, et Krošetskin on
meisterdanud hullemaid kaanekujundusi kui selle jutukogu oma.
Nojah, nagu öeldud, pole tegemist
tekstidega, mida muidu loeks, ning seepärast siis selline...
mittemõistmine.
“Ta süda hakkas kurgus peksma ja näis siis üldse seisma jäävat. Ta pea hakkas ringi käima, otsekui tahaks ta hing oksendada, sest otse tema ees oli see, kes pidi talle varsti järele tulema. Need punakad juuksed, eemaleulatuvad kõrvad, lähestikku asuvad iharad silmad ja ühe poolega naeratav ning teise poolega õelalt irvitav suu, mida ta nii hästi teadis. See võis olla pigem ta enda luupainaja kui elav modell, kes maalikunstnikule oli poseerinud.” (“Nägu”, lk 28)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar