Liu lühiproosat on kriitikute
poolt mitmel moel kiidetud ja auhinnatud ja nüüd viimaks ta kogumiku läbi
lugenuna … tõepoolest, julgelt 2/3 tekstidest on väga head ning ülejäänutegi
lugemine ei võrdu ajaraiskamisega. Pole just Einsteini vääriline tähelepanek,
et romaani lugeda on ikka hulga kergem kui ükskõik millist jutukogu – kui
romaani puhul võid võtta mitmeid lehekülgi lõdvemalt (ikka loodad, et kuskil
hiljem tõmbab autor otsad rohkem kokku), siis jutukogu puhul käib pidev hagu
andmine ning tähelepanu lõdvaks laskmine … no suurt ei õnnestu (muidugi, iga
antoloogia vms lõpetamisel on suur rõõm viimaks asjaga ühele poole saada ja
siis need viimased järelejäänud tekstid … noh, nendega võib tuimaks raiumiseks
minna. Aga romaani puhul võtta viimased kümmekond lehte lõdvemalt (kui tegu
pole just Tolkieni triloogia pika outroga) … no see ei tähenda just head
lugemiskogemust, ükskõik mis põhjustel see ka oleks).
Nagu Liu lugude puhul olen
korduvalt maininud, siis minu jaoks iseloomustab ta tekste teatud inimlikkus ja
hiinalikkuse erinevad kasutused. Head lood on ikka need, kus ulme kui selline
on üheks abivahendiks loo jutustamisel – tõepoolest, selle kogumiku tekstide
lugemiseks ei pea tingimata olema ulmehuviline; olulisem on ikka see …
inimeseks olemise teema, mis ehk lugeja väärtusmaailma kuidagi virgutab.
Iseenesest võib mõni tekst olla vägagi paduulmelise olemusega („Mono no Aware“), aga samas need valikud, mida tegelased peavad tegema, et mingil moel
enesele vastuvõetavad olla … need valikud on üsna universiaalsed ja sügavalt
inimlikud.
Teine iseloomulik külg on siis
hiinalikkuse kaasamine. Kosmoses võivad põlvkonnalaevadel rännata hiina
päritolu inimesed; või tegevused võivad toimuda nii Hiinas, Hong Kongis,
Taivanil, Ameerikas nii sajandeid tagasi kui kaasajal või lähitulevikus – ikka
on inimesed, kellele identiteedi küsimus on kas neile endile või teiste tõttu
rohkem või vähem oluline. Võib ettevaatlikult arvata, et siin avaldub ameerika
hiinlasest autori enda võimalikud identiteediküsimused – tuntuim näide on
kriitikute hinnang kogumiku nimiloole ja selle auhinnatusele. Ja see Hiina enda
küsimus pole niivõrd teadusliku fantastika teema, Liu võtab rohkem ette
ajaloolise kogemuse ja rahvausundi teemad; parimateks näidetekst on ehk
ahvikuninga ja „Literomanceri“ lood.
Muidugi ei saa end lugemisel
piirata nende kahe minu poolt esiletõstetud tunnusega – muuhulgas katsetab
autor edukalt erinevate žanritega (kogumiku sissejuhatuses ta ütlebki, et pole
oluline, kas tekst on SF või F vms). Nii on siin paduulmet (mitte et ma seda
defineeriksin ühtmoodi järjekindlalt) kui hoiatuslugusid ja noiri ja aurupunki.
Kui edasi mõelda, siis nüüdseks on autor avaldanud kaks romaani, mida ta
omapoolselt iseloomustab kui silk punki (siidipunk? Sitsipunk?), siis võib vaid
rõõmustada nii laia haarde üle.
Liu Hiinat ei julgeks muidugi
võtta A ja O’na, kuivõrd see vastab tõelisusele, ei oska ma kuidagi
kommenteerida. Kahtlane ongi, et autoril võiks olla eesmärk pakkuda miskit
tõelist versiooni, et mis see hiinalikkus on. Kuivõrd Liu on hetkel niisamuti
kuumima hiina ulmekirjanduse vahendaja, siis on ta tõlkijana isegi tunnistanud
(õigemini rõhutanud), et mingit süvahiinalikkust ei tasu ta hiina tõlkeulme
antoloogiatestki leida – selleks on Hiina mõiste või olemus lihtsalt liialt
hoomamatult suur. Mitte et see nüüd tähendaks, et peaksime kõik Hiinat kummardama.
State Change 5/10
The Perfect Match 5/10
Good Hunting 6/10
The Literomancer 6/10
Simulacrum 6/10
The Regular 6/10
The Waves 4/10
Mono no Aware 7/10
All the Flavors 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar