Tang Fei - Broken Stars (Broken Stars, 2019)

Kogumiku nimilugu on päris psühhedeelne horror … astroloogiast ja hullumeelsusest ja vaimudest. Ja noh, tulemuseks on midagi ballardlikku Hiina tingimustes.

Noor tüdruk valmistub keskkooli lõpueksamiteks. Juba aastaid külastab teda öösiti justkui kadunud ema vaim („kahvatu naine“), kes täheseise uurides ennustab neiule kõiksugu sündmusi. Mida neiu suurt ei usu. Kõik muutub siis kui tüdruk kohtab eksamiteks valmistudes poissi, kes talle justkui meeldiks ja kellele ta tahaks meeldida. Ning see öine kahvatu naine ennustabki, et järgmisel päeval kohtab ta meest, kes ta elu muudab.

Ja tõepoolest. Järgmine päev muutubki nii tüdruku kui ta erinevate lähedaste elu ning mõnigi saladus saab hoopis uue näo.

Kui tekst algab kui igav tiineka angst, siis edenedes liigub see üha sügavamale hullumeelsuse švammi ja läheb vähe … kõhedaks (eks siin ole hägus sarnasus Tang Fei eelmise lugemiskogemusega). Mitte et ma kuidagi horrorit naudiksin (oidku jumal selle eest), aga see tekst on ikka haiglane küll.

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Xia Jia - Goodnight, Melancholy (Broken Stars, 2019)

Lugemise edenedes tekkis tunne, et mingi osa sellest loost oleks justkui tuttav – et siis see, kus üks jutustaja räägib oma vanavanemast; midagi sarnast oli sama autori loos „Tongtong’s Summer“, kus siis vanaisale muretseti kaugjuhitav hooldaja. Käesoleva loo maailmas on veelgi enam kõiksugu tehnikamõnusid, mis teevad üksikisiku elu üha mugavamaks. Ja sellega süvendavad indiviidi üksindust (et olla normaalne, tuleb kogeda ebamugavusi?).

Lähituleviku loo paralleelne pool on lähiminevikust ja Alan Turingist ning arutles sellest, millal võiks tehisintellekt olla inimestega võrdne. Või – kui masinad oleksid inimestega samaväärsed, miks nad siis peaksid üldse inimsarnased olema. Kui arvuti kirjutaks Shakespeare’i väärilise soneti, oleks see niisugusena mõistetav teisele samaväärsele nö tehisajule (ja kui tehismõistus kirjutaks niisuguse soneti, ehk oleks esteetika mõõdupuu inimmõistus vähe teistsugune).

Omaette pärliks loos on see, et kui Turing oleks suutnud luua masina (no vaevalt et tehismõistuse), mis suudaks osaleda inimkõnes, siis millised oleks nendevahelised vestlused – teades Turingi elutraagikat jne. Võrdlemisi … masendav.

Tegelikult päris hea tekst, kergelt masendav ja mänguline ning ka näpuotsaga kõvaulmet.

„Alan: Alec proved to the police, with this story, that there is no perfect sequence of instructions that could tell the machines and humans apart infallibly. Do you know what that means?
Christopher: What does it mean?
Alan: It means that it’s impossible to find a perfect set of mechanical rules to solve, step by step, all the world’s problems. Often, we must rely on intuition to knit together the unbridgeable gaps in logical deduction in order to think, to discover. This is simple for humans: indeed, often it happens even without conscious thinking. But it’s impossible for machines.“ (lk 45)

Emmanuel Carrère "Limonov" (2017)

See raamat on nende seast, mida lugema hakates ei saa pidama enne, kui läbi, ja kuna ta on ligi 400 lk pikkune,  on hea tegeleda sellega nädalavahetusel või mõnel muul ajal, kui lugemiseks on pikemalt mahti.

Kirjanik Carrère on kirjutanud dokumentaalromaani teisest kirjanikust, Eduard Limonovist, vene intrigeerivast autorist, kellesse Carrère suhtub ääretult ambivalentselt. Ja Limonovi elus on seiku, mille mõistmiseks tuleb tõepoolest kogu empaatiat täie jõuga rakendada. Carrère püüab jääda neutraalseks, mitte anda hinnanguid, ja samas ei varja neid seiku, millesse ta suhtub kas põlguse või viha või ärritusega. Romaani muudabki huvitavaks, et a) see on dokumetaal; b) kirjanik, kes selle on üles tähendanud, ei varja oma kohalolekut ja ambivalentset suhtumist (nt toob ta välja, et hakkas teatud hetkel Limonovit vihkama ja ei suutnud seepärast teksti kaks aastat edasi kirjutada); c) raamatu autor on väga empaatiline, hinnanguvaba, püüab mõista ning oma „kangelasest“ aru saada, ja tajub suurepäraselt oma inimlikkuse piire – autor ei ole kõikvõimas, ka temal võib tekkida mingi hetk ärritus, viha, arusaamatus, ja siis ta tunnistab seda, ütleb, et nii, kirjutasin küll kellegi eluloo, püüan teda austada, olla hinnanguvaba, kuid siit läheb piir, enam ei jaksa, siinkohal ma temast lugu ei pea; d) see on tõesti hästi ja mitmekülgselt kirjutatud.

Limonov on vene kirjanik, kes on sündinud 1943. aastal tavalises Ukraina perekonnas. Sellises peres, ajal ja keskkonnas sündinud poisi loomulik elukäik on enne 20. eluaastat juhtuda tehasesse tööle, kogemata mõne tüdrukuga laps saada, ta ära kosida ja elada viletsat ja märkamatut töölise ning kurnavat pereelu kuni surmani. Kehva, vaest ja väsitavat. Loomulikult polnud see midagi, mida ta oleks tahtnud, ning juba varasest noorusest katsus leida alternatiive. Esialgu püüdis saada kriminaaliks, see ei õnnestunud. Vahepeal püüdis saada kirjanikuks või poeediks, see läks ka üle kivide ja kändude. Vahepeal tuli saatus teda püüdma, kui ta tõepoolest töötas tehases nimega Sirp ja Vasar – see oli üks paljudest meeleheitetippudest, mille peale sooritas enesetapukatse, jõudis hullumajja ja pärast seal saadud „ravi“ jõudis hea õnne kombel tööle raamatupoodi, kus sattus ukraina intellektuaalide seltskonda.

Muidugi oli tee siit veel pikk ja raske, et jõuda maailma tasemel kirjanikuks. Vahepeale jäid mitmed naised, emigreerumine Ameerikasse, üsna kodutu elu New Yorgis, homoseksuaalsed suhted, teenri elu rikka ameeriklase juures jne. Seikluslik ja heitlik elu, mille Limonov pöörab enda kasuks – just sellistest kogemustest ta oma esimesed romaanid kirjutabki, neid saadab edu ja Limonov saab kui mitte rikkaks, siis vähemalt tuntuks ja prestiižseks.

Samal ajal toob Carrère välja, et Limonovi eesmärk oli saada kellekski oluliseks, raamatute kirjutamine oli eelkõige vahend. Limonovi eesmärk ei olnud saada kirjanikuks, kuid kuna kirjutamine oli midagi, mida ta oskas, siis seda ta tegi.

Kahtlased seigad tema elus on näiteks hilisem osalemine Serbia sõjas, kus ta valib poole, mida lääne intellektuaalid peavad kuritegelikuks, kaadrid intervjuust, milles on näha, kuidas ta isegi tulistab kuhugi küla poole, jms. Neid kirjeldades tuleb raamatu autor Carrère esile, kõneleb enda suhtumisest ja tunnetest Limonovi suhtes. Ütleb, et ei suuda siin kohas enam lugu pidada ja on tõsised probleemid raamatut edasi kirjutada.

Sellel raamatul on huvitav vorm. Teose esimene pool on sujuv ja isegi traditsiooniline loo kangelasele keskenduv eluloojutustus. Lugeja on Limonovile väga lähedal, loeb ja näeb tema tundeid ja mõtteid, läbielamisi, kogemusi. Me tunneme, mida tema tunneb, mõistame teda, elame kaasa, empaatia on täies laes kogu see periood, mil Limonovi elu on heitlik, ta pole ei kuulus ega tuntud, ta võitleb ja rabeleb, et üldse pinnale jääda. Ja siis, kui Limonovit hakkab saatma edu ja tuntus, muutub ta raamatu lehekülgedel järsku võõraks, kaugeks, kellekski eemal olevaks ja mõistetamatuks kujuks. Ta kaotab poole oma inimlikkusest ja saab asemele tuntud inimese oreooli. Ühtlasi hakkab raamat kirjeldama üsna põhjalikult Venemaa poliitilisi olusid, kirjeldab Nõukogude Liidu lagunemist ja sellele järgnenud kaost, ärimeeste rikastumist, oligarhide sündi, poliitilisi arenguid ja mahhinatsioone. Raamat muutub ühtäkki poliitiliseks ja ühiskondlikuks ning Limonov, senine teksti peategelane, asetub selle taustale.

Selles mõttes näib mulle, justkui oleks ühtede kaante vahel kaks raamatut. Mind kõnetas rohkem esimene, mis kirjeldas, kuidas võimatutest oludest on võimalik välja ronida. Kuidas tahtejõud ja eemärgikindlus viivad sihile. Kuidas tuleb teha tööd, et kuhugi jõuda, tööd enda ja oma eesmärkidega. Näiteks: „pealegi on ta avastanud, et kui iga päev natuke tööd teha (aga seda peab kindlasti tegema iga päev), siis on edasiminek kindel – niisugusele distsipliinile jääb ta truuks kogu elu“ (lk 68). Kirjeldatud on tema endale kindlaks jäämist, seda, et kui ta võtab mingi eesmärgi, ei suuda ta olla endaga rahul, kui jätab selle täitmata, kui lihtsalt ei julge. Limonovi jaoks on oluline distsipliin. Uuesti tuleb see teema päris raamatu lõpus, mis kirjeldab tema vangla-aastaid.

Ma saan väga hästi aru, mis Carrère’d Limonovi juures köitis, miks ta soovis temast eluloo kirjutada. Limonov ongi vastuoluline, ja minu suur sümpaatia kuulub Carrère'le, kes ei üritanudki Limonovist luua positiivset kangelast, vaid püüdis jõuda inimese vastuolulisuseni, mitmekülgsuseni. Ja Limonovi elukäik on olnud erandlik, teistsugune, mitte ainult selles osas, mis tema elus on toimunud, vaid eelkõige selles osas, kuidas ta ise on toiminud – eriliseks muudavad hoiakud ja suhtumine, eelkõige endasse ja oma eesmärkidesse. Carrère on keskendunud rohkem Limonovile kui inimesele, kes suutis iga olukorra keerata enda kasuks, leida sellest midagi head ja väärtuslikku, mida ära kasutada. Tema vanglarežiim, mida hoiab elus ainult tahtejõuga, on sellest hea näide. Aga kas ainult tahtejõuga – võib-olla on siin aluseks ikkagi lugupidamine enda vastu? (Täpsustuseks: vanglasse sattus ta sajandi alguses seoses süüdistusega terrorismis, peamiselt ikka sellepärast, et asutas natsionaalbolševike partei, mis vastandus ametlikule võimule.)

„Igas valges, steriilses üksikkambris on televiisor, vangid võivad seda hommikust õhtuni vaadata ning see kleepjas sõltuvus muudab nad pikapeale apaatseks ja põhjustab depressiooni. Igapäevane jalutuskäik toimub koidikul vangla katusel, kuid igaühele on määratud omaette mõne ruutmeetri suurune ala, mis on üleni trellidega piiratud, ning takistamaks mõnegi sõna jõudmist ühelt niisuguselt alalt teiseni lastakse valjuhäälditest muusikat /../. Ebameeldiv jalutuskäik ei ole kohustuslik ning paljud loobuvad sellest lõpuks: nad jäävad voodisse, keeravad näoga seina poole ega saa enam kunagi hingata värsket õhku. Talvel, kui on veel pime ja kohutavalt külm, ei käi keegi väljas, ning valvurid, kellel on tekkinud harjumus minna pärast äratust rahulikult tagasi teed jooma, on väga üllatunud, kui kinnipeetav Limonov nõuab siiski jalutuskäiku /../. Kogu Lefortovos oldud aja jooksul ei jäta Eduard ainsatki päeva katusel käimata, ta jookseb mööda oma betoonplatsi ringi nagu segane, teeb seal kätekõverdusi ja istessetõuse, poksib jäätunud õhku.“ (lk 354)

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas

Maimu Berg – Meie hingede võlad (2018)

Maimu Bergi raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel“, kus eesti kirjanikud jutustavad mälestusi teistest kirjanikest ja muust kultuurirahvast. Teoses on kaks eri pikkusega osa – esimene, lühem, võtab kokku põgusad kohtumised teiste, mh mitte-eesti kirjanikega. Teine, umbes neli korda pikem osa keskendub elule Vaino Vahinguga – teadupärast olid Berg ja Vahing aastaid abielus. Nende raamatu osade ebaproportsionaalsus – lisaks pikkusele ka tähenduses, toonis ja teemas – torkab silma, ja tegelikult tundub, et teos ise oleks kompaktsem ja terviklikum, kui olekski jäänud vaid Vaino Vahingu osa. Miks see nii pole, miks lisas Berg etteotsa selle katke, mis jääb teoses võõrkehaks? Võimalik, et selleks, et veel kord distantseeruda sellest, kes ta oli Vahinguga koos elades. Et lisada teisigi kohtumisi, tutvusi. Et lisada iseennast ja enda elu pärast Vahingut.

Sest kuigi Berg kirjutab teistest, jutustab ta ka iseenda eluloo. Ta on selle taustal vaikiv ja tasane, jätab end kõrvale, tagaplaanile, ja samas on pidevalt kohal – minu meelest rohkem kui mitmes teises selle sarja raamatutes autor on. Berg jutustab ühtaegu enda kujunemise loo – selle, kuidas ta Vahingu kõrval tundis end väikse ja vaikivana, ja kuidas sellele vaatamata sai temast kirjanik. Raamatu muudab sümpaatseks jutustaja varjamatu subjektiivsus – ta ei pretendeeri mingile tõele või objektiivsetele faktidele. Ta kõneleb sellest, kuidas tema seda kõike tajus, neid kirjanikke nägi ja koges, kirjutab sellest, mis temas toimus seoses teiste kirjanikega. Aga mis muud jääbki kui enda kogemus, isiklik perspektiiv? Varjamatu subjektiivsus muudab teksti ausaks ja kõneleb mingis mõttes rohkem kui objektiivsuse taotlusega faktid.

Bergi jutustus on ambivalentne, vastuoluline, see nagu otsiks vastuseid ja otsiks iseennast Vaino Vahingu kõrval. Nende abielu ajal kujunes Vahingust suurkuju, erandlik sellega, et oli ühtaegu psühhiaater ja loomeinimene. Bergi enda kirjelduse järgi oli tema ise märksa tagasihoidlikum, töötas regulaarselt ülikooli raamatukogus, elas kõrvuti küll boheemlusse kalduva Vahinguga, kuid tema elustiil oli hoopis teise hoo ja sammuga. Berg nägi Vahingu ja Undi elu köögipoolt.

Seda raamatut kannavad ja tõukavad vastuolulised ja keerukad tunded Vahingu vastu. Sellest ka kogu teksti sina-vorm – see on justkui jutustus Vahingule endale, see kõnetab teda, räägib talle, kohati pihib ja vahel küsib. Tunded ei ole kadunud, ja samas ei ole need kunagi lihtsad, kerged kanda – just sellepärast, et nad ei ole lihtsad, on vajalik ja toimiv sina-vorm. Tundub, justkui Berg püüab mitte hakata mütologiseerima, ta isegi proovib seda müüti, mis Undi ja Vahingu ümber on tekkinud, õgvendada, tuua esile, et need olid kaks tavalist tüüpi, kes külitasid nende elutoas ja jõid viina ja nautisid teineteise mõnusat seltskonda – ja siiski, see muutub ikkagi müüdiks, isegi kui valada üle argisuse ja asisusega. Berg tõdeb ikkagi lõpuks, et nad olid erilised, teistsugused. „Ei, ma ei pilka, ei parasta, hoopiski ei armukadetse ega vihka teid, vastupidi, mida kaugemale see aeg minust jääb, seda tähendusrikkamad, olulisemad te minu jaoks olete, seda enam armastan ja igatsen teid.“ (lk 220) Müüt jääb ikkagi alles, saab ainult keerukamaks ja mitu peatükki juurde.

Tim Pratt - Annabelle's Alphabet (The Year's Best Fantasy & Horror 15, 2002)

Pratt jätkab samal lainel samast antoloogiast loetud Yoleni looga, ainult et siinsed tekstikesed moodustavad ikkagi selge narratiivi. 

Annabelle on noor ja eriline tütarlaps. Kui tema tähestiku läbi loete (no vaevalt, et mõni selle blogi lugeja seda teeks, niiet võin kohe avaldada selle ilmatuma saladuse), siis selgub, et Annabelle on haldja päritolu, armas haldjalapsuke, kelle ta kasuvanemad loodusest leidsid … ja kohe tiivad maha lõikasid. Sest ta kasuvanemad (mitte et Annabelle neid kasuvanemateks oleks pidanud, ikka originaalideks) ei saanud muudmoodi lapsevanemaks. Aga Annabelle, tema on eriline … laps. Kes avastab läbi erinevate kogemuste, et ta pole teps mitte … no mitte just tavaline laps – niipalju, kui ta seda oma vanuses mõista suudab.

Kena poeetiline tekst, mis võiks iga kaunissüdant ilumeeleliselt paitada. Et kurb ja kaunis ja morbiidne ja niipalju lendlemist, lendlemist, lendlemist. Kui vaid oleks tiibu. Aga noh, haldjate värk, nende toimimise mehhanismid pole teab mis kooskõlas füüsikaseadustega.

Kelly Barnhill - The Insect and the Astronomer: A Love Story (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Sürreaalse maiguga lugu paistab olevat inspireerinud jutukogu kaanekujunduse, ja noh, tõepoolest on siin juttu hiiglaslikust (või õigemini inimsuurusest) putukast, kes on viimane oma liigi esindaja ja töötab ülikoolis professorina. Ülimalt intelligentse putuka elu ongi sumbunud teaduse tegemisse, kuniks ta saab meelteülese kutse astronoomilt. Noh, astronoom on selles ühiskonnas samuti Teine – ta on elutu täheuurija kuskil maakohas, kus kohalikud teda hädavaevu taluvad. Ja nagu avastab teda otsima asunud putuk-professorgi, on tema intellektist hoolimata kohalikel putukaga hoopis teised plaanid.

Kliinilis-ilusalt teostatud tekst oma kommete komöödiaga. Eks see tekitas väheke samasugust lugemistunnet nagu „Open the Door …“, aga mingil moel on see tekst minu jaoks stabiilsem. Paistab, et Barnhillile ongi omane selline … kergelt külmad, osalt haaramatud tegelased maailmas, mis neid suurt ei mõista, ja selle pealt siis võrsuvad konfliktsituatsioonid.