See on niisugune tekst, mis
teistkordsel lugemisel jätaks kindlasti hulga parema mulje, aga noh, ei hakka
seda muljet parandama, sest … no ei taha aega kulutada (veidi piinlik on öelda:
„ei viitsi“). Ja pole ammu ühtegi teksti kolmega hinnangud (viimati siiski
augustis Zen Cho puhul).
Nii siis poeetiline ja eleegiline
ja kaunis tekst veidi veidrast abielupaarist Teise maailmasõjaaegsel
Inglismaal. Noored … noh, pole just konventsionaalsed. Neiu paistab nägevat
vaime ja noormehe seksuaalsus pole ühemõtteliselt hetero. Ja nad ei saa kuidagi
kokku, sest … no sõda käib ju. Ja kas nad seda väga tahavadki.
Et siis niisugune nägemuslik
tekst, esitatud noorte kirjavahetusena, mille vahel siis nende tegelikud
tegevused, mis kirjades mainimata. Nagu öeldud, tegu võib olla hea tekstiga,
aga lihtsalt ei kutsu üle lugema – kuigi seniloetu põhjal paistab Barnhill olevat
päris hea jutukirjutaja. Aga ega siis kõigega ei saa ühel lainel olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar