08 aprill, 2018

Xia Jia - Tongtong's Summer (Invisible Planets, 2017)


Lugu pole teab mis uuendusliku sisuga, aga samas läheb kenasti hinge ja seetõttu hea. Tongtong on noor tüdruk, kelle vanemad toovad üksi jäänud vanaisa nende juurde elama, kuna nii saavad tema eest hoolitseda. Vanaisa pole just positiivsusest särav isiksus ning tekitab oma uues kodus õige pingelise olukorra – tal on igav.

Lõpuks leiab tüdruku isa lahenduse – ta toob koju eksperimenteerimise faasis oleva hooldusroboti Ah Fu, mis vanaisa eest hoolitseks. Aga nagu selgub, tegu pole tehisintellektiga robotiga, firmas istub töötaja, kes juhib robotit tegemaks kõike, mida vaja: nagu peagi selgub, siis vastavalt töötaja oskustele ja kogemustele. Mis viib edasi järgmise arenguteni: miks mitte vanemad inimesed ise ei võiks juhtida roboteid endi eest? Tulemuseks siis omamoodi revolutsioon: vanurid saavad robotite kaudu üksteisega suhtlema hakata. Tongtongi vanaisa saab koguni oma elukutse juurde tagasi pöörduda ehk hakkab kaasvanureid meditsiinilistel teemadel konsulteerima (ja plaan on koguni nõelravi teha!). Kuid … siis saab haigus ise vanaisa kätte ning mees jääb halvatuna hooldushaiglasse. Robotileiutajad pakuvad aga järgmise võimaluse, kuidas Tongtong saaks oma armsaks muutunud vanaisaga suhelda.

Ühesõnaga, selline düstoopiavaba tulevikunägemus maailmast nagu me seda tunneme ja soovime jätkuvat. Xia Jia nägemus näib vaat et teostatav ja mis kõige tähtsam – siin pole tehisintellektiga jändamist. Nüüd tuleb vaid oodata, et arenenud riikides tekiks tõeline vanurite ülejääk.

Kommentaare ei ole: