19 juuni, 2018

Neil Gaiman – October in the Chair (Fragile Things, 2010)


Gaimani austusavaldus Bradbury loomele, mis on siis… oktoobripärane. Kalendrikuudel on kombeks koguneda vahel öösiti lõkke äärde ja jutustada üksteisele lugusid (tugevdamaks sotsiaalset sidusust). Iga kuu on oma värvi ja temperamendiga: salakaval Aprill, üürike Juuni, tõsine November jne. Seekordse lõkkeõhtu peaesinejaks on Oktoober, kes siis jutustab viimasena loo õnnetust poisist, kes kümneaastasena põgeneb kodust ja satub oma eksirännakul ühte mahajäetud külasse, kus nüüd asuvad vaid surnute hinged. Mitte et see poissi kuidagi kohutaks.

Oma hingeteemaga meenutab see jutt kergelt „Kalmisturaamatut“, kuid eks selliseid surnuid ole Gaimani loomes teisigi. No ja muidugi see bradburylik melanhoolne sügis, eksole. Selline tekst, mis võiks suuliselt esitatuna hästi kõlada.



Kommentaare ei ole: