Gaimani austusavaldus Bradbury loomele, mis on siis… oktoobripärane. Kalendrikuudel on kombeks koguneda vahel
öösiti lõkke äärde ja jutustada üksteisele lugusid (tugevdamaks sotsiaalset
sidusust). Iga kuu on oma värvi ja temperamendiga: salakaval Aprill, üürike
Juuni, tõsine November jne. Seekordse lõkkeõhtu peaesinejaks on Oktoober, kes
siis jutustab viimasena loo õnnetust poisist, kes kümneaastasena põgeneb kodust
ja satub oma eksirännakul ühte mahajäetud külasse, kus nüüd asuvad vaid surnute
hinged. Mitte et see poissi kuidagi kohutaks.
Oma hingeteemaga meenutab see
jutt kergelt „Kalmisturaamatut“, kuid eks selliseid surnuid ole Gaimani loomes
teisigi. No ja muidugi see bradburylik melanhoolne sügis, eksole. Selline
tekst, mis võiks suuliselt esitatuna hästi kõlada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar