Nii vähe kui olen lugenud Gaimani varaseimat proosat 1980. aastatest (varem siis “The Case of the Four and Twenty Blackbirds”) pole tegelikult just meisterlik. Tekst on selline tubli punktist A punkti B liikumine ning intriig lahendatakse ega jää edasi painama. Et siis selline … korralik proosa, maailm on tihti fantastiline, aga samas ei pane just vaimustusest oigama, pigem jääb selline proovitöö maitse suhu.
Nii kirjeldatakse selles loos ühes kelmide klubis, kuidas üht kelmust sooritada (vaata pealkirja) - kuulajad on igati põnevil, mis sest et tegu on üsna klišeeliku lahendusega (või äkki see ongi autori poolt meelega?). Aga noh, sellel maailmal on palju fantastilisi elemente, kasvõi näiteks tennispallidena kasutatavad deemonipead ja mis kõik veel.
Ent nagu eelnevalt mainisin, vähe meistrieelne töö inglise kelmihuumori võtmes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar