23 veebruar, 2018

Neil Gaiman - Chivalry (Smoke and Mirrors, 2005)


Gaiman ühendab argise ja üleloomuliku ning ei tee nendevahelistest üleminekutest mingit pinget. Vanem proua leiab vanakraamipoest Püha Graali, ostab ja viib selle koju, peseb puhtaks ning asetab Graali riiulil portselanist koerakuju ja lahkunud abikaasa raamitud foto vahele. Peagi koputab uksele kuningas Arthuri rüütel, kaunis Galaad, seda nõutama. Raudrüüs ja sõjahobuse seljas. Proua ei soovi seda kuidagi loovutada, sest see Graal tõepoolest sobib koerakese ja pildi vahele. Kaunis Galaad peab pettunult minema kappama, aga ta naaseb erinevate kingitustega, et neid Graali vastu vahetades panna proua meelt muutma; niisamuti aitab rüütel majapidamistöödega. Lõpuks on proual tõsine dilemma, kas jätta Graal endale või…

Nii see jutuke tasakesi veereb, suisa idülliliselt. Proua ei imesta, et leiab vanakraamipoest Püha Graali, või et vanaaegne rüütel kohale ratsutab. Ümbruskonna lastele pakub lõbu hobuse vaatamine, rüütel ei imesta, kuhu ajastusse on sattunud; ta koguni võlub ühe kohaliku matsaka neiu ära. Proua ja rüütel jutustavad teineteisele lugusid noorpõlvest ning püüavad leida neist ühisosa.

Kaks maailma, argine ja müütiline, lihtsalt eksisteerivad kõrvuti, küsimusi esitamata. Tekib küll pinge, et kas väikekodanlik argirutiin suudab võita müütilised vajadused, aga see on niisugune sõbralik pinge, selle käigus keegi ei minesta ega kõrvalseisjatel lööda päid maha. Hiljem on Gaiman samasuguseid vastuseise uuesti lahendanud (“Adventure Story”, “How to Talk…”), aga märksa pingelisemas võtmes, peategelased puutuvad kokku üleloomulikuga, mis on hoopis ähvardavam… aga nemad siiski pääsevad puhta nahaga - kahe maailma pinge selgub alles takkajärgi. Kuid siin… milline argine idüll ja vendlus.


ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: