Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu. Eelmise lühiromaaniga “Kaarnalaul” võrdluses on see tekst sirgjoonelisem ja kompaktsem (kuigi see jumalate taustaliin on muidugi mõõtmatu), aga ühtviisi rõhuvalt traagiline - ja kui romaani lõpetab lühike epiloog, mis viib katarsise tippu, siis … tavaliselt epiloog midagi sellist ei tee.
Mõlema lühiromaani puhul võib öelda, et neist võinuks vabalt mõne tellise kokku kirjutada: “Kaarnalaul” on lihtsalt sedavõrd fragmentaarne maailm, ning käesoleva puhul võinuks vabalt tekstile liha lisada. Kuigi jah, saaga kaks liini selgitavad kenasti lahti ühe jumala pika kättemaksuaktsiooni - seega üsna tavapäratu juhtum, kus raamatu ühe malemängija käigud saavad kenasti selgeks (no ja siis epiloog, mis nagu võimaldaks …).
Autorile paistab olevat iseloomulik, et ega ta tegelasi säästa ega heroiseeri ning tavapärane moraalikompass väga ei kehti (no erinevat vägivalda … ikka on küllaga; õnneks küll mitte kirjutatud psühhootilise mõnuga). Eks see traagika johtub vast universiaalsest jumalate vandenõude üldloogikast - eriti magus ikka, kui võimalikult paljud kannatavad, ja seda ikka täie raua eest. Selles suhtes on huvitav jälgida, kuidas autor ehitab lugu väiksemalt suuremale - see, mis juhtub inimilmas, on tegelikult nõrk vari sellele, mis toimub vähemate ja seejärel tähtsamate jumalate hulgas (kuigi jah, siin muidugi vastuolu et kas kangelane või mass). Ja mis jõud küll neid täheendeid sepistab? Nojah, metafüüsika.
Eks seda põhjala teemat ole sel aastal mitmel puhul lugenud (kohe meenub Gwynne, Lee ja Bear), aga Kalmsten läheneb sellele vähe arhitekstilisemal tasandil, see oleks nö eellugu argisematele madinatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar