Päris lahe lugu põhjala lohest ja viikingitest. Bear kirjutab enamvähem kõigis SFF laadides; üllatusena avastasin, et olen temalt varemgi lugenud ühe sarnase loheloo “Orm the Beautiful”, mis võiks olla omamoodi järellooks käesolevale tekstile.
Igal juhul, vananev nõidsõdalane rändab pärapõrgusse, et öelda vennale, et see on vabanenud pagendusest - kuhu see on saadetud tapmise pärast, mille siis olevat sooritanud keegi teine, nagu seda on peategelane välja selgitanud (et ta ise on üsna kurikuulus, siis eks see tõde või olla nii ja naa). Venna ja ta naise jäljed viivadki ta sinna kaugele ääremaale, kus närusel maastikul hingitseb talupoegade asundus - mida juhib peategelase kunagine võitluskaaslane, kellega tal pole just kõige soojemad mälestused. Siiski võetakse ta külalisena vastu (mistõttu teda ei tohi tappa) ning talle lubatakse venna kohta teadmist anda.
Nimelt selgub, et vend ja ta naine on surnud (nagu ka teised noored sealt asundusest) ning selle on põhjustanud lohe, kes/mis on end sisse seadnud naabruskonna vulkaanis - ja tema tegutsemise tõttu on see vulkaan ärganud. Kui nõidsõdalane tapaks lohe ja tooks temalt võluainet, siis saaks nii venna, ta naise kui ka teised noored selle võluaine abil surnuist äratada (jajah, samas antoloogias on see Valente lugu).
Nõidsõdalane ei usu lohe olemasolu ja üleüldse, kui ka on, kuidas on võimalik sellisega üleüldse hakkama saada. Igal juhul, ta läheb vulkaani juurde ja tõepoolest, seal ongi lohe - keda pole küll võimalik tappa. Ja lohel on üllatus, miks ta just selle vulkaani juures tegutseb (“miks üldse inimesed sellises näruses kohas tahavad elada”). Kuid ühtlasi on lohel igav ning ta pakub väetile inimesele mõistatuste äraarvamise võistlust.
Nagu öeldud, päris lahe tekst, kus juba peategelane on parajalt nurjatu, aga samas ka sümpaatne. Hakka või rohkem viikingitega fantaasiat lugema. Eks hinnete järgi paistab, et Beari lugemiselamused on laias skaalas, see tekst on kindlasti üks mõnusamaid kogemusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar