Iseenesest igati muinasjutuliku ülesehituse ja ülesandega lugu, aga teksti lõpp on meeldivalt värskendav.
Loo jutustaja kuulub lugude rääkijate sellesse poolde, kes tohib ainult tõtt räämida (teine pool tohib siis ainult valet väljendada). Ja selline tõerääkija jagab siis lugu Külma pojast.
Ühel külmal maal metsa surema jäetud poisslaps on nii ilus, et metsloomad ei murra teda söögiks ning hinge vaakuva lapsukese võtab lõpuks julm Külm endale abiliseks, külmutades teda üha endasugusemaks.
Külma poiss kasvab kasvab kaunitariks, ning ta üheks meelelahutuseks saab noorte neidude võlumine - kuid kui noored suudlevad, külmub neiu sealsamas surnuks. Külma poisi sellised teod ei jää saladuseks, ning edaspidi püüavad neiud teda üle kavaldada, aga kauni poisi võlud mõjuvad ikka mõistustvõtvalt.
Ja nad elasid õnnelikult. Või … kuidas ikkagi?
Nagu öeldud, igati normaalse jutu muudab lahedaks just see tõerääkija viis jutt lõpuks lahendada, mis muudab ühe tavalise fantaasialoo korraga vähe tumefantaasiaks. Sest tõde saab … mitut moodi esitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar