26 november, 2021

Manfred Kalmsten - Kaarnalaul (2021)

 

Algselt mõtlesin raamatu kolmest tekstist igaühest eraldi postituse teha, aga tegelikult on see raamat paremini kokku võetav lühiromaanina. Ehk siis lugu sellest, mis õieti hävines Aekadioni nimeline maailm (mis oli omamoodi sõlmpunktiks veel neljale maailmale) ja mis kaasnes sellega sealt pagendatud aekadionlastele ning püüdele maailma taastada.


Raamatut võiks nimetada tumefantaasiaks (dark fantasy), kuivõrd … tegu on õige tumeda looga, mis autori järgi ühendab antiigi ja põhjala mütoloogiaid. Ehk siis, oodata on mitmesuguseid veidraid jamasid, mida põhjustab inimeste väiklus ja võimuiha. Loo peategelaste, Haldemari ja Kaarna suhe on enam kui komplitseeritud - seda küll eelkõige Haldemari vaatepunktist, kes on vägagi teadlik Kaarna päritolust. Samas muidugi, mida õieti teadsid Aekadioni ammulangenud, kui nad andsid neiule teada tema kuninglikust päritolust, kui tegelikkuses oli neiu pärit … Või sain sellest Kaarna unenäost totaalselt valesti aru? Või siis see Aekadioni jumala plaan, kas see õnnestus Kaarna läbi või ajas neiu seda traditsioonilisemat (mis päädiks surematusega) rida edasi? Igal juhul, eks siin tekib küsimusi, et mida õieti jumal plaanis ja kuidas nende pahaaimamatud tööriistad seda teostasid.


Ja see Haldemari ja Kaarna suhe, ma ei teagi, kuidas seda õieti analüüsida, on see veider kompleks või lihtsalt haige väärdumus. Ei oska öelda.


Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama (kui näiteks mõelda, siis praegu hindaks “Lumemarjaveri” kindlasti kõrgemalt). Ses suhtes oli Raul Sulbi järelsõnas huvitav infokild, et raamatu avalugu “Aekadioni pärand” ei jõudnudki omal ajal ulmejutuvõistluse paremate hulka - ning tõepoolest, mingil moel ei imesta, kuna eraldiseisva tekstina jääks see maailm päris segaseks ning Haldemari ja Kaarna dramaatilised jagelemised saavad konteksti alles raamatu järgmistes osades. Siin on küll enam kui olulist draamat, aga no eraldi loona ei hakka tööle.


Raamatu pikim osa jaguneb omakorda kolmeks, ning nii jõuab järkjärgult lähemale Aekadioni hävingule ja Haldemari osale selles. Aga - võibolla oligi Haldemar kõrgemate jõudude tööriist; miskit kindlat tõde ei leia siit raamatust kindlasti (nii nagu Kaarna päritolust on vähemalt kaks versiooni - kumb siis õigem on? Või on tegu ühe mündi kahe poolega?). Lühikesed peatükid (mis on iseloomulik kogu raamatule) tipivad masendava kõrgpunkti poole, mis on siis õige erinev Haldemari vähe jaburast enesepäästmisplaanist. Masendav kõrgpunkt on muidugi maitse küsimus, ei saa öelda, et aekadionlased oleks just kõige sümpaatsem kõrgkultuur.


Viimane osa on otsene jätk raamatu avaloole, seda veel lühemate peatükkidega oma finaali poole, ning ikka ja jälle painab see Kaarna päritolu - kas ta on tegelikult (kuivõrd ammulangenute nägemusi võib tegelikeks pidada) oma vanemate päritolu selgeks saanud, ja seda enne esimese osa sündmusi? Muidugi, ei tea. Ja no lõplik finaal, jällegi, mida see vaikseks jäämine tegelikult tähendab? Häiriv teadmatus, kas pole.


Eks see on tekst, millega tuleb harjuda. Minu jaoks jäi lõpuni harjumatuks üks puhtalt kirjutamistehniline küsimus: mille pagana pärast pidas autor vajalikuks markeerida tegelaste sisekõnet jutumärkidega? Küsimus stiilist? Eriti hull, kui selline sisekõne segunes dialoogidega, siis see läks küll vähe teatrietenduseks, kus laval olevad tegelased jagavad publikule oma sisemaid mõtteid ja tundeid, samal ajal kui teised laval olevad näitlejad seda “ei kuule”. “Siganez!”


Viiest maailmast saab enam aimu kolmest, mis puhul omakorda tekkis minul küsimus, et kui nö liidermaailm Aekadion ja selle sõdalased eelistavad käsitsivõitlust, siis miks tulirelvi kasutav inimeste maailm nende üle ei domineeri (jajah, see Haldemari õpetus, kuidas aekadionlastest pagulasi palgasõduritena kasutada)? Või on tulirelvad veel nii algelised? Ja no see aekadionlaste südamekivi ja portaalid ja surematuse otsimine ja jumalate värk. Vaevalt, et autor seda maailma rohkem puudutab, nii jääb meeldivalt palju küsimusi lahtiseks.


Igal juhul, kahtlemata huvitav kogemus ja loodetavasti jätkub autoril jaksu puhtalt oma rida ajada ning teiste arvamustest suurt mitte hoolida. 



2 kommentaari:

Kalmsten ütles ...

Need tegelaste mõtted olid alguses ("Aekadioni Pärandis") nii kursiivis, kui ka jutumärkides, aga see laideti mingil hetkel maha kui kõige kohutavam lahendus ever. Muutsin siis ära.
Siis oli mõnda aega selle teemane vaikus ja kui see teema uuesti üles tõusis, kerkis ka esile mõte, et kasutada ainult kursiivi ja lõpuks ma lihtsalt jätsin nad nii nagu nad raamatus olid, sest ....ma suht unustasin selle ära. Igast muud seonduvat ja mitteseonduvat jama oli lihtsalt nii palju. Mea culpa.


A ka seekord - tänud arvustamast. Igate meeldiv lugemine peale kehavpoolset päevapoolikut.

kolm ütles ...

Heh, jah, kursiivi kasutamine on üsna kole (no veel hullem on muidugi igasugu rõhutused), aga eks see ole suuresti maitseasi.
Samas ma ei mäleta, et jutukogu lugedes oleks midagi sellist hambusse jäänud.
Ja no lõppkokkuvõttes see pole muidugi ülimalt oluline teema, lihtsalt ühe lugeja harjumuse asi.

Aga jah, võiks juba öelda, et harjumuspäraselt huvitav lugemiskogemus.