Fantaasiakirjanduses on kõiksugu lohed olnud ikka üks lemmikteemasid (hiljuti ilmus päris hea antoloogia “The Book of Dragons”), kas siis klassikaline Tolkieni “Kääbik” või siis kaasaegne George R.R. Martini “Jää ja tule laul”. Või siis Naomi Noviku “Tema Majesteedi lohe”, mis on hoopiski Napoleoni-aegne alternatiivajalugu … lohedega. Brennan läheneb teemale hoopis teisiti - tema loodud maailmas on lohed eksisteerinud nö aegade hämarusest saati, aga neid pole seni korralikult uuritud. Ehk siis: kokku saab seikluslik teadusajalooline fantaasiaromaan.
Lugu on siis esitatud tuntud lohe-uurija mälestustena - kuidas ta lapsena huvitus kõiksugu lohedest, hoolimata sellest, et ühele Scirlandi aadlineiule polnud see mitte kuidagi sobiv huviala; sest neiust peab teadagi sirguma sobiv naine oma aadlivõsust abikaasale. Läbi erinevate raskuste jõudis ta viimaks abiellumiseani … ja kohtas siis nö unistuste meest, kes niisamuti loodushuvilisena oli valmis tolereerima oma abikaasa huvisid (sest sellisena on ta huvitavam vestluskaaslane, kui mõni ootuspärane aadlipreili).
Veel hullem - ühel hetkel suutis naine veenda oma meest selles, et ühineks ühe teadusekspeditsiooniga põhjamaale, et seal lähemalt uurida kivilohesid (“rock-wyrm”, ehk siis ka mägilohesid?) … ja et ta viimaks ka ise kaasa võetaks, aitamaks dokumenteerida leidusid. See kauge põhjamaa Vystrana pole just kõige meeldivam kant ja kohalikud ei taha nende ekspeditsooniga (lisaks siis peategelasele kaks aadlikku ja sekretär) suurt tegemist teha. Pealegi - miks on hakanud sealsed kivilohed inimesi ründama? Miks uurijaid eri moel takistada püütakse? Ühesõnaga, ekspeditsioon peab hakkama tegelema hoopis laiema probleemide ringiga kui esialgu ette nähtud; ning see viib õige eluohtlike kokkupõrgeteni
“If you must be the victim of a dragon’s extraordinary breath, I recommend the rock-wyrm. Its ice shards are capable of cutting the skin, but not deeply; the chief danger lies in the body’s instinct to curl up tight against the sudden, bone-aching cold. This renders one more vulnerable to the dragon’s subsequent dive.” (lk 294)
Kuigi tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, mõjub see nö usutavamalt kui Noviku alternatiivajalooline fantaasia. Sest lohed on siin tundmatu suurus, mida tuleb alles uurida - need võivad olla ühtaegu putukasuurused (nagu Scirlandis; alles takkajärgi mõistis peategelane, kellega tegemist oli) kuni päris suurte isenditeni (seni pole küll selliseid nagu Smaug või Targaryenide koletised). See raamat ongi kui nö populaarteaduslik ülevaade, kuidas euroopalike kultuuride esindajad puutuvad kokku niisuguse loodusnähtusega - tõsi küll, kokkupuuteid on küll olnud (ka Scirlandi valitseja eraloomaaias on üürikest aega paar erinevat lohepoega), aga see on kõik uus ja paljugi on selgusetu, hoolimata seiklejate kirjeldustest.
Samal ajal on see lugu naise ühiskondlikust seisundist, peategelane tahab enamat kui normid või “progressiivsed ootused” ette näevad. Ta pole just mässaja, vaid lihtsalt inimene, kes ei sobitu ettenähtud kastidesse - nii ta maailma kogemine kõigub ühtaegu teadlase kui ka aadliproua vahel (et tegu on mälestustega, eks siis on selge, mis viimaks peale jääb). Ja eks see teadlase ja abielunaise elu tekitab tihti humoorikaid vahejuhtumeid. Aga … see pole vaid meeldib ülevaade, peategelane peab ühtlasi mitmel puhul kogema isiklikku traagikat.
Kokkuvõttes siis päris huvitav lugemine, hea vaheldus tavapärasele fantaasiamärulile - üheltpoolt on see tõeline fantaasia (no lohed), teiselt poolt niisugune teaduslooline arengulugu mis tekitab ehk paralleele teadaoleva ühiskondliku ajalooga. Ja no muidugi lugu ise, mis on kirja pandud päris kaasakiskuvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar