Raamat Westerosi ja Targaryenite tõsistele austajatele ehk siis ühe tollase meistri kirjeldus poolteist sajandit kestvast Targaryenite valitsejasoo tegemistest - algab see Aegon I vallutusega ja raamat lõppeb Aegon III täiskasvanukssaamise ning riigi ohjade enda kätte haaramisest. Tegu pole niisiis Targaryenite kogu valitsusajaga - käsitletud on 7 kuningat, käsitlemata jääb Aegon III pikem valitsusaeg ning talle järgnenud 10 kuningat (ehk siis “Jää ja tule laulu” sündmusteni jääb umbes 2 sajandit; põgusamaid pilke hilisemate valitsejate tegemistest saab eelkõige “World of Ice and Fire” ja “Seitsme kuningriigi rüütli” raamatutes; siinse teose osi on ilmunud “The Book of Swords” ja “Rogues” antoloogiates).
Targaryenid pole mulle kunagi meeldinud ja ega selle romaani abil ka muutu meeldivamaks, või noh, vastuvõetavamaks. Kõik need õdede-vendade ja lähisugulaste naitumised … on selgelt häiriv. Samas saab laias laastus aimu Westerose kujunemisest ühe valitseja võimu all (Dorne jääb veel eraldi) ning muude naabrite tegemistest (dothrakidest pole küll sõnagi). See ajalugu on õige vägivaldne ning omal kombel kordab “Jää ja tule laul” paljuski oma tegelaste abil (erinevus on muidugi see Müüritaguse oht, millest pole siin raamatus juttugi - on vaid Müüri ja Starkide võitlused metslastega).
Kahtlemata ei saa jätta rõhutamata, et tegemist on nö ajalookirjutusega - ehk siis kellegi või huvigruppide nägemusega, mida siis Martin mõnuga lüpsab; omal moel võiks see olla päris õpetlik kirjavara ajalooteaduse huvilistele. Kes räägib, kellest räägitakse, kelle teateid kasutatakse ja kuidas neid tõlgendatakse (eriti tuleb see välja jutustaja suhtumisest Puraviku ülestähendustesse, mida ta peab enamvähem klatšiks, aga oh millise mõnuga seda möödaminnes muudkui teksti sisse pistab): ühesõnaga, see on ühe kildkonna nägemus (mis on siis omakorda esitatud Martini sule läbi); kindlasti saaks sama ajajärku teistsuguste rõhuasetustega jutustada.
Üks, mida varasema ajajärgu ikka armastatakse rõhutada, on see, et kui palju vägevaid suguvõsasid on aja jooksul eri konfliktides (teatud kodusõda paistab olevat Westerosis pigem reegel kui erand) põrmu pühitud - nii ka selles loos on hulgim vägevaid, keda “Jää ja tule laulu” toimumise ajaks enam pole (aga Brackenid ja Blackwoodid hävitavad teineteist aegade algusest vist otsani). Sellest hulga müsteerilisem on see, kuidas see lohede suguselts korraga kaduma hakkas - hea küll, eks see täiskasvanud lohede hukkumine kodusõjas on omal moel arusaadav, kuid kõik need nooremad olendid ja munakurnad? Kas siis tõesti nii suur sõltuvus Targaryenite tugevast vereliinist?
Eks veidi on hirmutav, kui mõnel puhul nimetatakse seda teost sarja esimeseks raamatuks (tõsi, ajaliselt on peaaegu pool Targaryenite valitsemisaega käsitlemata) - tegemist on muidugi toreda ja vajaliku taustmaterjaliga esimesele viiele “Jää ja tule laulu” osale … aga millalgi võiks muidugi ka kuuenda ja seitsmenda osa avaldada. Kindlasti on palju lugejaid, keda lummavad raamatu mustvalged illustratsioonid eelkõige noorematest ja vanematest Targaryenitest, aga noh, minu meelest on see vähe laiatarbekaup oma heroilisustega (kuid samas on ka mitmeid õige jõhkraid “kaadreid”).
Ootamatul kombel on tänavu ilmunud tervelt 3 Martini teost, parimaks lugemiskogemuseks on vast “Valguse hääbumine”, käesolev teost jagaks ehk teist kohta koos “Haviland Tufi reisidega”. Näis, kas Varrak julgeb “The World of Ice and Fire” kallale asuda, on teine selline … illustreeriv väljaanne (samas, see ilmus juba mitu aastat tagasi, nüüdseks on juba uudisväärtuse kaotanud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar