“Ma olen Gandalf, ja Gandalf – see olen mina!” (lk 11)
Tolkien on selles raamatus üpris
elurõõmus jutustaja, ikka suhtleb lugejatega ja annab neile
lootust, et peale siin esinevaid konflikte ja nende lahendusi ootab
tegelasi ees rahupõli – mis siis hilisemas triloogias saab üsna
rängalt põrmustatud. Ühesõnaga, tegemist on üsna positiivse
noortekaga, mis oma verisemaid külgi hakkab näitama alles siis, kui
Smaugiga läheb hapuks ja tahetakse päkapikkude kulda laiali jagada.
Teiselt poolt võib öelda, et
autoripoole lugejate nunnutamine ja viitamine eesootavatele
sündmustele käib natuke närvidele (kuigi muidugi olen raamatut
varem lugenud jne). Kolmandalt poolt lisab selline suhtumine tekstile
õdusat vanamoelisust ja eskapismi.
Mis siis seekord “Kääbikus”
juhtub? Bilbo tembeldatakse murdvargaks, kes läheb päkapikkudega
nende endisse kodupaika röövretkele. Retk Üksildase Mäeni pole
üleüldse kergete killast, aga seekord nad tõepoolest jõuavad
Smaugi okupeeritud alani. Nii nagu varemgi, Bilbol avanevad iseloomus
mitmed uued tahud (või õigemini – pakub laiale maailmale visiooni
kääbiklikkusest; perifeeriast tuleb muutus, mis tsentrit muudab?),
tänu millele seekord head võidavad... kui ainult Surnumanaja ei
looberdaks ikka veel ringi...
Tore meelelahutus, kasvõi nui neljaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar