Viimase aasta indiehit leidis endale kiiresti suurkirjastuse ning tänu sellele on igaühel võimalust Eestiski osta raamatut (ja vast tuleb ka odavam väljaanne). Lugu on tõesti omamoodi soe ja armas ning mingil moel ka Pratchetti Kettamaailma meenutav - aga muidugi palju lahjemas vormis, Baldree oleks justkui üle võtnud nö soojemad toonid ja jätnud vähe teravamad teemad lisamata. Ehk siis kuidas erinevus rikastab.
Loo peategelane on hiiglasekasvu orkist palgasõdur Viv, kes otsustab, et kõik see tapmine ja seiklused viivad paratamatult ka enda surmale kiiremini lähemale, ja tema nagu ei tahakski enneaegselt siitilmast lahkuda. Seda enam, et tal on tekkinud plaan - hakata mõnes suuremas linnas, kus kõiksugu erinevaid olendeid tolereeritakse, pidama kohvikut: selleks sai ta inspiratsiooni ühes päkapiku linnas, kui seal koges kohvijoomise mõnusid.
Peale järjekordset palgatööd lahkub ta äkitselt oma palgasõdurite kambast, kaasas enda aastate jooksul kogutud raha ja äsja omandatud üks veider kivi, mis pidavat õnne tooma: nagu seda vanades lastelauludes lubatakse (aga lastelaulud sisaldavad teatavasti ammuunustatud tarkusi igiammusest ajast). Ta jõuab väljavalitud linna, leiab õige maja ja otsib töölisi, kes aitaks tal kohvikut avada.
Ja oh imet, ta kohtub mitme õige hea abilisega, kes aitavad tal unistust täide viia … ja seda paremaks muuta ja kohv (ning saiakesed) hakkab linlastelegi meeldima (eelkõige küll pagaritooted).
Kuid romaan ei püsi teadagi koos konfliktita - nii on linna katusepakkujad kohal oma nõudmistega, ja neid utsitab taga peategelase endine haldjast töökaaslane, kes soovib seda kivi endale saada. Ja selle nimel haldjas end tagasi ei hoia.
Et siis jah, cozy fantasy kui selline - kas see siis midagi positiivsemat kui hope punk (a la “The Goblin Emperor”)? Igal juhul, mingil moel tõesti ootamatu täiskasvanute fantaasia - mis vast eelkõige sobiv kõigile tavapärase fantaasiakirjanduse lugejatele. Ja noh, kas sellest kivist oli siis kasu või mitte? Tekstis juuakse nii hooga kohvi, et väheke tekib kartus, kuidas kohviga harjumatud olendid järgnevat päeva ja ööd õieti läbi elasid. Eks tänapäeva fantaasiakirjandusele omaselt pole tegelastele just suuremat tähtsust, mis soost keegi on ja kes kellega lähedasemaks saab.
Raamatu lõppu on lisatud lugu “Pages to Fill” (jajah, mõjub irooniliselt, aga sel pealkirjal on ka sisu), mis on vast romaani otsene eellugu; samuti selgub lisatud intervjuust, et autor kirjutab järgmist romaani samast maailmast, osaliselt kattuvate tegelastega (jajah, see linn pole kindlasti Ankh-Morpork, aga kerge sarnasus ole ikka). Igal juhul, sellist kirjandust tihti just ei loeks (ja see indiehiti staatus!), aga paar tükki aastas ei teeks küll kuidagi paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar