Jonathan French - The Grey Bastards (2018)

 

Koledast kaanekujundusest hoolimata üks päris normaalne fantaasiaromaan, mis ei paku küll erilist kaasamõtlemist, küll aga kõiksugu seiklusi (autor väidab raamatule lisatud intervjuus, et tema soov oli luua tekst, mis tooks kaasaja nooremad mehed taas lugemise juurde - see soov ja tulemus paneb küll veidi kukalt kratsima).

Raamat kirjeldab olukorda, kus maailmas eksisteerivad ühtaegu inimesed, orkid, haldjad ja kentaurid (noh, edaspidi see nimekiri kindlasti pikeneb). Kõige kurja juureks on orkid (kuigi ka kentaurid pole just paid, aga nende kurjus on vähe esoteerilisem), kel on plaan maailma vallutada. Kuid nende viimase katse mitmekümne aasta eest peatasid inimesed koos haldjatega. Sest inimesi abistasid võlurid (kel on küll hoopis omad soovid), kes inimeste ja orkide järglaste ehk poolorkide abil olid loonud omamoodi biorelva, mis suurte ohvrite hinnaga lõpetas sõja. Inimesed kasutasid senini poolorke orjatööjõuna, kuid sõja lõppedes said mõnedki neist nö vaba staatuse ning nad võisid elama asuda sõja käigus võlujõust laastatud tühermaale, et siis omamoodi puhvrina kinni pidada orkide järgmiseid agressioone.

Või nii need poolorkid arvasid.

Tühermaa paremates osades on haldjate ja kentauride alad, muus osas on poolorkide mõned nö kasakate kindlustatud asulad, kust erinevad poolorkide vennaskonnad oma patrullretki teevad. Romaani peategelane on Jackal, kes soovib saada oma vennaskonna Grey Bastards juhiks - kuna selle asutajast juht teeb tema arvates vägagi kahtlaseid otsuseid; eriti veel peale seda, kui nende vennaskonna juurde ilmub poolorkist võlur.

Jackali võimuhaaramine ebaõnnestub ning selle eest heidetakse ta vennaskonnast välja - ning korraga ta avastab, et tühermaal senituntud maailmakord on hoopis keerulisem ning tema senised tõekspidamised … noh, pole just kõige adekvaatsemad. Ning senised hoovad orkide peatamiseks on enamvähem pehastunud, ning inimesed …

Ühesõnaga, selline möllurohke põnevik (ja alles triloogia avaosa), kus autor mõnuga keerutab intriige ja püüab mitmel korral lugejat välja raputada harjumuspärastest ootustest (need jäid siin loodetavasti paljastamata). Et poolorkid on omamoodi muulad (eksole, hobuse ja eesli ristsugutis), siis see annab neile seksimiseks üsna vabad käed, kuna nad on sigimisvõimetud - ja samas on see orvude ühiskond, kus kõik on sündinud mingi ema jaoks äärmiselt traumaatilise sündmuse järel (muidugi, ega siis paljusid vastsündinuid ei jäeta ka ellu).

Ja muidugi - sead. Nimelt on poolorkid omale aretanud nö sõjasead, vägevad elukad (esmaväljaande kaanel on päris hullu välimusega elajas, ei kujutanudki neid nii jõhkratena), kelle seljas ratsutada - ja see on peamine põhjus, miks poolorkid endast hulga vägevamatele orkidele (hehe, tolkienlikud urukhaid või mis?) vastu saavad, kuivõrd orkid on sedavõrd jäledad, et ükski loom ei suudaks neile alluda (see tuletab kergelt meelde Buehlmani maailma peletisi, kes samuti ühtaegu kardavad ja vihkavad loomi-linde).

Niisiis on siin loodud üha laienev maailm, kus peategelasi ootavad nii mõnedki hullud üllatused. Näis, kas on jaksu seda triloogiat edasi lugeda.