Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.
Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.
Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.
Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.
““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)
