“Oheliku-vana jõulunägemus” - jutt siis otsene järg tekstile “Tulge appi!” - sauniku-pere on Oheliku valdustest välja visatud (aga milline draama, Juula püüdis sauna koos kinniaheldatud lastega maha põletada) ja seetõttu peremees tülis sulase Antoniga, kes on üles ütlemas oma lepingut.
Enne jõule kuulatakse ühiselt jõulujuttu hobusevarastest, kes kirikust möödudes kuulevad jõulujutlust ning sellest läheb neil meel härdaks ja hobune tagastatakse. Sulane Anton, kes seda talurahvale ette loeb, peab seda juttu tobeduseks - keegi ei käitu nii, selline jõuluime on jaburus. Pererahvas aga arvab, et jõulud võivadki nii meelt parandada.
Viimaks keeratakse ühiselt värskele heinale magama ning seejärel Oheliku Madis näeb und, kuidas ta koos Antoniga sõidab jõulujutlusele ja seejärel terve jutluse kardab, et sauniku Toomas oma lubatud kättemaksu nimel ta hobuse röövib jne. Aga keset jutlust ei saa lahkuda …
Jällegi, Särgava pole mingi Kitzberg ja millegipärast ma ei saa tekstidega ühele lainele, kuidagi … aegunud nagu - või noh, kui Kitzberg jutustab sellest ja teisest, siis Särgava teeks nagu rasket tööd, hambad ristis vehib õigluse nimel. Ja noh, vähe kaugeks see jääb, või siis ajakajaliseks. Või siis tõepoolest, tahaks lugeda pigem tilulilu kui töörahva raskest elust?
Piinlik küll, aga varem polnud midagi lugenud sellelt autorilt. Ja noh, kas nüüd just uuesti kätte võtaksin ta loomet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar