Krull ei väida, et
see, mis ta siin essees kirjutab, on osa nö ajaloolisest tõest. Et
osaliselt võis selline olla maarahva kosmoloogiline nägemus. Ja
tõepoolest, esmapilgul näib, nagu ehitaks autor kaardimaja, võttes
oma teooria või nägemuse toetamiseks killu siit ja killu sealt.
Kuid jah, materjali nappuse tõttu on see paratamatu ja ka
fantaseerimine on midagi mingil moel väärt.
“Niisugune fragmentaarsus kuulubki õigupoolest suulise pärimuse juurde, see annab talle paindlikkuse ja jätab igale kogukonna liikmele võimaluse kogeda kosmost omal kombel. Samas kuulub selle fragmentaarsuse juurde teatav sisemine teejuht, eelnevalt omandatud grammatika, mis teeb fragmentide seostamise võimalikuks: ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tükkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne.” (lk 106)
Aga kui ei proovi,
siis ka ei saavuta midagi. Ja Krull pakub meie minevikule (ja
seetõttu ka olevikule) sügavust, mida me muidu ei märka või ei
tea seda üldse olevat. Maailm, nagu see on, on ürgsem ja hoopis
seosterikkam:
“Mõnu on meie vanemas keelepruugis, nagu selle veel on jäädvustanud Wiedemanni sõnaraamat, üks kõige üldisem mõiste kosmilisse rütmi sisenemise kohta. Kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust, sest loomise vägi on mõnu poolel. Võiks koguni öelda, et “mõnu” on üks paremaid vasteid kosmose mõistele üldse, sest ta väljendab kõige paremini kogukonna ja loodud maailma rütmilist lähenemist või samastumist. Tõsiasi, et “mõnul” on eesti keeles ka tugev seksuaalne konnotatsioon, kinnitab seda veelgi, sest sigitamine on samuti loomine ja nõuab olemise ürgse alguse tagasitoomist. Mõnu on sõna tõsises mõttes Šiva ja Šakti, kõige ürgsemate printsiipide rõõmus ja vastupandamatu koostoime. Ühtlasi on mõnu nagu tarkade kivi, lapis philosophorum – ta on õige kosmilise rütmi tabamise täielik kriteerium.” (lk 16)
“See teine viis, mis samuti eeldab sünkroniseerimist ja kosmilise rütmi tabamist, on meie vanarahva kosmoloogias tuntud kui kiri. Kiri esitab ennemuistse algkuju, loomise mustri silmaga nähtavate märkidena. Nendes märkides on virtuaalsuste tüübid taandatud lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks; võiks öelda, et meie vanarahva kiri ongi oma olemuselt geomeetria, aga see pole seotud arvutuste ja mõõtmistega (kuigi ta võib olla seotud maaga). See kiri on kosmiliste sümbolite kiri. Muidugi, õiged mõõdud on olulised, et kiri saaks õige mõnuga tehtud, aga kirja teeb kirjaks ikkagi samade märkide lõputu, ringikujuline kordumine. Tõeline kiri on katkematu, ta on nagu Möbiuse leht, millel on vaid üks pool ja mis toob meid alati algusse tagasi, kuid nõnda, et alustada võib ükskõik kust. Ainsat alguspunkti ei ole. Kiri on kordumise muster ja rütm, kosmose muster ja rütm, tagasituleku muster ja rütm.” (lk 16)
Omamoodi humoorikas
kujutelm, kuidas mõni karjapoiss hakkab hommikul küla juures
metafüüsiliselt jaurama:
“Võib öelda, et “kui ma hakkan laulemaie” on õieti ebarealistlik motiiv, see ei sarnane üldse reaalse laulmisega, vaid märgib jällegi müütilist algvormi, laulmise prototüüpi: lauliku hääl, mis külal magada ei lase, pole tema isiklik hääl, vaid ürgse loomisväe vastupandamatu hääl. Keelel on siin teistsugune, muistne funktsioon, see on “lausumine” sõna väga vanas, maagilises tähenduses.” (lk 25)
Kui
originaaltriksterid võisid lausa nii kõvad mehed olla:
“Ometi on just selles laulus oluline viide kirvemeeste identiteedile: need on metspaganad ehk triksterid, kes on läkitanud lauliku juurde oma saadiku, et näidata või õpetada talle kosmilist kirja, mille tähendus tuleb küll ise ära tunda. Seega jõuame ootamatult järelduseni, milleni oleks võinud jõuda ka sõltumatult arutledes: kirja algupära juures seisab trikster, juhatades selle müsteeriumi juurde. Kiri on triksteri toodud, triksteri õpetatud, see on võib-olla tema kultuuriline leiutis.” (lk 98-99)
... siis nüüdsed
triksterid on:
“Moodne trikster on ilma kosmoloogilise põhjata, ta võib petmist ja piinamist nautida lihtsalt niisama, edvistades nartsisslikult oma kavalusega. Võiks seega öelda, et pärimuse uuemasse kihti sugeneb teatav nihilism, vaenulikkus elu algjõudude vastu, mis ei tule enam lihtsalt hirmust võõraste vägede ees, vaid on mingi üldise mentaliteedimuutuse märk. See nihilism on osalt kristlusemõjuline, osalt aga arvatavasti isetekkeline ja seotud ühiskonna teisenemisega.” (lk 72)
Ka Tammsaare
Vanapagan võib toetada ürgset kosmoloogiat:
“Kui Vanapagana “põrgus” ei ole tuld, siis ei ole ta tulnud mingist kujuteldavast piinakambrist, kuhu me võiksime paigutada kõik oma primitiivsed hirmud ja õudusunenäod. Vanapagana ürgkodu on maa-alune olemine, tema rahulik enesekindlus tuleb ktoonilise müsteeriumi tundmisest. See ktooniline müsteerium on elu ja viljakuse läte, sellest võrsub kogu nähtav loodus ja maa peal elavad olendid, kes on “mullast võetud” ja peavad mullaks ka saama.” (lk 41)
Lihtsalt igaks
juhuks:
“Kasutan kreeka sõna kosmos korrastatud maailmaruumi tähenduses, arvestades seejuures tõsiasja, et kosmos võib tähendada ka kogukonda ennast. Kosmos on loodud maailm, mille juurde käib teatav loomislugu, mis aga tingimata ei eelda ühe looja või ainsa algupära olemasolu.” (lk 9)
võimalus raamat alla laadida: digar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar