loterii: jaanuar 2026

08 jaanuar, 2026

Piret Raud - Kaart. Tramm (Kaotatud sõrmed, 2020)

“Kaart”: vanasti olla rohi rohelisem, ehk lugu kaotamisest, nivelleerumisest. Ühele autorile pakutakse võimalust joonistada / kirjutada kaart oma kodulinnast. Just sellisest, mis on tema jaoks oluline, mis teeb sellest tema jaoks linna, oma linna; alternatiivne sissejuhatus linna ja lisaks muidugi tutvumisvõimalus autori enda sisemaailmaga.

Milline võimalus! Seda enam, et autor ise on kõiksuguste kaartide huviline, juba lapsest saati, ja nüüd võimalus ise midagi koostada, vastavalt oma kogemusele. Unistuste värk.

Ainult et kui viimaks tekib võimalus ülesande jaoks materjali koguda, siis avastab autor, et linn on muutunud. Ja linn muutub, tema silme ees. Tulemuseks on … hall tuimus. Ja autor, tema muutub kaasa.

Vahelduseks siis vähe pretensioonikam tekst, mis paistab endas ühendavat rohkem kui üht teemat. Eks sellise noorpõlve kodulinna kaotus on ikka … omamoodi valus, siin on muidugi teemaks ka üleüldine nivelleerumine ja kommertsialiseerumine. Mis on muidugi veelgi valusam kogemus.

“Tramm” on siis lühilugu sellest, et kõigest ei pea koguaeg kirjutama, kõike ei pea dramatiseerima, las midagi jääb selliseks nagu see on, milleks üle mõelda.

07 jaanuar, 2026

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

06 jaanuar, 2026

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

05 jaanuar, 2026

Piret Raud - Jõuluõhtu (Kaotatud sõrmed, 2020)

Lugu siis sellest, kui oluline on jõuluõhtu mõndadele laiendatud perekondadele. Ühe sellise suguseltsi matroon on vanaema, kes neid igal aastal korraldab; ettevalmistused selleks algavad juba suvel - mida lauale panemiseks õieti koguda ja sisse teha, kust saada korralikke pohli ja muid aiasaaduseid.

See on siis nähtud läbi matrooni abikaasa silmade, kes on aastakümneid neid jõuluõhtuid kaasa teinud - vahepeal on tütred suureks kasvanud, neil on oma pered, aga ikka kogunetakse vanavanemate juures. Ja noh, ega siis sellised kogunemised kulge hardas üksmeeles, ikka on erinevaid emotsioone ja probleeme.

Kuid vanaisal on nende õhtutega ka oma mure - kas ta ikka mäletab neid õigeid sõnu, mida öelda. Ja seekord on ühel tütrel uus kaaslane: näitleja. Kes kindlasti on väga hea esineja, ta on ju ometi näitleja. Tema ees ei taha vanaisa kuidagi häbisse jääda.

Ühesõnaga, eluline olukord, mida paljud suurpered (kui nad ikka omavahel suhtlevad) on ikka ja jälle kogenud. Eks tekstil ole ka oma puänt, aga see pole just kõige üllatavam, rohkem eladki kaasa sellele jõuluõhtu kogemisele - kõik peaks kindlasti olema ideaalne (kasvõi laste pärast), aga välja kukub ikka nii nagu alati.

02 jaanuar, 2026

Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

Ega nendele Kivirähki tekstidele alati pihta ei saa, nii meenutab selle raamatu lugemine kogemust “Lend kuule” puhul - mis see siis õieti on (teine mõte on, et autor on rohkem lühivormide inimene, ei meenu nagu ühtki romaani, mis just aplombikalt lõppeks).

Koolieelikust Oskar saadetakse suvel kaheks kuuks vanaema juurde - ema on sel ajal tööasjus Ameerikas ning isal vaja tööl olla ning lasteaias ei saa enam olla ja kuhu sa lapse siis paned. Vanaema elab linnast väiksemas asulas, eks poiss on seal vanematega koos ennegi olnud, aga nüüd siis ilmatu aja üksinda. Taga hullemaks, ta unustas telefoni maha, nüüd ei saa ka telefonis mängida.

Vanaema ja vanemate lootus on, et Oskar leiab endale sõbrad ja jookseb ringi ja möllab. Oskar nii ei arva, teda pigem hirmutab kontakt võõraste inimestega - ja kui kohalikud omavanused poisid kutsuvadki teda endi sekka, on Oskari reaktsiooniks pigem nende eest edaspidi peituda. Vanaema suurt pihta ei saa, millega poiss õieti tegeleb, tema arvates laps askeldabki enamvähem nii nagu lapsepõlves vaja.

Igavusest vallatud Oskar on aga leidnud kuurist puutüki, millest on teinud endale mängutelefoni - ja nagu avastab, saab sellega helistada asjadele (ehk siis omamoodi buratinotelefon). Ja see asjade kaudu avalduv maailm on põnev - sest eks nende emotsionaalne skaala on seinast seina, kuid samas saab Oskar nende hulgas tunda end nö peremehena. Välja arvatud punane õhupall, see on Oskari haardeulatusest väljas, olles takerdunud nööripidi puu latva. Vahel jälgib õhupall poisi tegevusi õue peal, enamasti aga naudib oma vabadust tuulte käes tantsida. Oskar tunneb nagu oleks talle tekkinud sõber või isegi midagi enamat, ta on justkui armunud isepäisesse õhupalli. Kuid õhupall, tema on nö emantsipeerunud.

Ja nii need mitmed päevad kulgevad erinevate asjadega sekeldades ja seda reaalse maailma eest varjates. Ei saa öelda, et Oskari ja vanaema ühine aeg siin jõuaks just paarist nädalast kaugemale. Aga jah, mis see siis õieti on? Ühe väikse poisi eneseleidmine - või see toimuv veidrus seisneb telefonist ilmajäämises? Ja see armumine õhupalli ja temaga probleemid, see siis markeerib poisipõlve arengut? Jajah, eks juba lasteaias käivad armumised ja suhete mängimised; Oskar siis teeb seda … omamoodi? Ja see raamatu lõpus leitud vanaema sõrmus ning sellega uus aspekt (nö suhtlemine noore vanaemaga), mis see veel on? Muidugi, iga lasteraamat ei saagi olla “Bullerby lapsed” oma ideaalse maailmaga, nii ka on Oskari suhe vanaemaga selline … kaugeltki mitte ideaalne, sest ega vanaema ei mõista teda ülemäära. Kuigi jah, ei saa öelda, et see oleks konfliktne, lihtsalt põlvkondade vahe.

Lugesin seda raamatut lapsele ja üllataval kombel see talle väga meeldis (eriline lemmik muidugi prügikasti luuletused), mul endal oli vähe raskusi - eks juba kõik need põim- ja kiillaused on parajad keeleväänajad ning välja hääldamiseks päris väsitavad. Kui Kivirähki lastelugudest on leitav kõiksugu automaatseid hitte, siis siin … noh, olen segaduses ja tunnen vaimust vaesena.

loterii

01 jaanuar, 2026

2025: loetud raamatud

Lugemisaasta möödus kahe teema tähe all - eelkõige Malazani dekaloogia lõpetamine ning Loomingu Raamatukogu järjekordse aasta läbi hekseldamine (kuigi tegelikult pole lugeda Hasso Krulli tõlget väsimusühiskonnast ega ta enda esseeraamatut). (Nende kahe teema üpris tõsistele teostele vastukaaluks oli Kingfisheri täiskasvanute humoorikad romantasy’d - soovitan, nende lugemine ajas päris itsitama.)

Loomingu Raamatukogus näib olevat üle keskmise hea aasta, vaid kaks Venemaaga seonduvat tõlget (Pirogov, Brodsky) langesid minu jaoks ansamblist välja. Kuid ülejäänud loetud raamatud on küll sellised, mida soovitaks teistelgi ette võtta; neist eredaim kogemus oli Venturini argentiina hullus, aga sellele sekundeerib oi kui palju teisi teoseid (Look, Kang, Davidjants, Chatwin, Ivanov, Enriquez, Aalmann, Vilikovsky, Kuncinas). Minu jaoks on LRi järjest lugemine omamoodi ajupuhastus kõigest muust, mida muidu loen, eelkõige siis …

Fantaasiakirjanduse lipulaev oli muidugi Eriksoni Malazani maailm, kokku 5 raamatut, lisaks põhisarjale üks kõrvaltegelaste jutustustekogumik ning järjetriloogia avaraamat (eks pidevalt pendeldab silme ees ka Esslemonti romaanid, aga pole veel jaksu). Veidi pettumust valmistas Abercrombie uue maailmaga triloogia avaosa - aga noh, see saab ka edaspidi paremaks minna. Buehlmani kauaoodatud järg pani veel rohkem õlgu kehitama; vähemalt polnud see baldreelik lugemiskogemus. Vaikselt püüan mõista John Gwynne’i traditsioonilisemat fantasyt, põnev ja dramaatiline see ju, ootamas siis tetraloogia kolm osa ja triloogia lõpuosa. Ja eks siia kuulub ka Kingfisheri teosed (lisaks romantasy’le üks nö tavapärasem jutukogu). (Niisamuti sai lõpetatud mitmed Strahani aasta parimate kogumikud, oh olid ajad kui selliseid ülevaateantoloogiaid ikka ilmus.)

Eestikeelne ulme jäi õige vaeslapseks, sai küll loetud mitmeid kogumikke (Meres, Ballard, Kaarnakirja teine temaatiline antoloogia), vast parimalt maitses neist hoopiski viimati lõpetatud ulmejutuvõistluse kogumik. Eks palju jäi lugemata - kohe meenub Mahkra, soome ulme (neid on küll siin blogis teiste poolt loetud), varajane eesti ulme. Aga eks näis.

Perekondlikel põhjustel sai tegelikult päris palju ette loetud lasteraamatuid, aga neid ei viitsi üldiselt kokku võtta. Aga ehk ühel hetkel midagi ikka välgatab. Igal juhul, Kivirähk võib vahel kirjutada ikka väga häid lühitekste, romaanide puhul just alati kassivaimustus ei taba.

Kõige selle kõrvalt sai loetud piinlikult vähe eesti nö tavakirjandust (tänu LRile midagigi), mõned üksikud lühilood. Jällegi, peaks ikka ette võtma Aalmanni ja Kivirähki uued jutukogud. Eks huvitav oli lugeda vanemat eesti jutukirjandust (Kitzberg, Peterson, Vilde; ääriveeri ka Traat ja Raud), ka sealt leiab huvitavaid hetki.

Aime- või ajalookirjandust ei sattunud üldse lugema - liiga palju on käsil igasuguseid seeriaid ja kogumikke, mida vaja kindlasti alustada või jätkata. Aga tegelikult, eks see lugemisvara on selletõttu liialt mänguline või eskapistlik.

2025

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast

Kivivalgel. 2013-2024

Han Kang - Taimetoitlane

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel

Bruce Chatwin - Utz

Andrei Ivanov - Päevad

Christopher Buehlman - The Daughters’ War

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs

Sabahattin Ali - Kasukaga madonna