Kurblik lugu suguvõsast, kes põevad haruldast haigust –
inglise keeli Fatal Familial Insomnia. Need, kes põevad (olenevalt geenide
jagunemisest), keeravad ühel hetkel ära ja saavad loetud kuude pärast surma.
Ludie on 19-aastane neiu, kes otsustab arstide poole pöörduda – hoolimata
sellest, et suguvõsa on selle vastu ja arstideks on need pilusilmsed hiinlased,
kes rajasid kliiniku selleks, et Ludie suguvõsaga katseid teha (kliinik
töötabki seepärast suguvõsa usaldust võita; seepärast siis raviti kohalikke
vaeseid – kogu väikelinn on üks lootusetu pärapõrgu).
Ühesõnaga, Ludie läks katsealuseks, et raha saada ja sellega
nooremaid lapsi aidata – kuna nende perel on märk küljes kui segastel
inimestel, nii pole neil lootust saada ümbruskonnas tööd jms (ning seetõttu
paljunevad nagu jänesed). Pere viskab Ludie omade hulgast välja ja ega need
hiinlased… nendega on Ludiel keeruline. Igal juhul, peale kõiksugu kahtlusi ja
kõhklusi (Ludie pole olude tõttu just teravaim pliiats), laseb neiu endale
elektroodid ajju pista – tulemuseks on see, et aju muutub… juhitavaks ja
haiguse kulg justkui pidurdub. Kuid ega siis lugu saa nii positiivselt lõppeda.
Et siis selline igati emotsionaalne ja inimlik lugu
lähituleviku Ameerikast. Poliitiline olukord (sellest siin ei kirjutanud, aga
küllaltki oluline teema muidu – miks hiinlased saavad vaeste ameeriklaste
kallal katseid teha), sotsiaalne ebavõrdsus ja muidu traagilised inimsaatused.
Ja muidugi eelarvamused. Pole just megaulme, aga vahelduseks igati loetav.