Lugu sellest, kuidas Miles teeb järjekordse sammu karjääriredelil.
Head aega palgasõdurid, tere tulemast uus keiserlik ametikoht. Tee selleni on
muidugi väga käänuline ja dramaatiline, ning peale Milesi enda kannatavad nii
mitmedki ta lähedased… aga lõppkokkuvõtteks võidavad kõik midagi uut (enamasti
naise, seda siis kolmel puhul) – muidugi, Milesi puhul võiks romantiliselt
õhata, kas ta uus karjäär on väärt armastatud naisest loobumist. Kuid noh, ega
armastustel polegi kombeks lõputult püsid, lõpuks oled ikkagi üksi jäänud ning
valikuks kas uuesti proovida või olukorraga leppida.
Raamatus peaaegu puudub ulmeaction (no mis see veel
õigupoolest on, eksole), tegemist on pigem kriminaalromaaniga (kuigi peale
alguspeatüki möllu ei juhtu teoses ühtki tapmist). Terviseprobleemide tõttu
saab Miles totaalse käkiga hakkama, varjab seda, kuid Julgeolekuteenistus on
juhtunust vägagi teadlik ning Illyan saadab ta vaikselt erru (mistõttu ei saa
ta enam tegutseda dendariide admiralina – valikuks oleks küll lindpriiks hakkamine).
See on muidugi Milesile enneolematu hoop, aga keda ikka süüdistada kui vaid
ennast.
Nii jääb häbistatud Miles (sunnitult) Barrayarile konutama,
kus aga juhtub nii, et keiser Gregor leiab (Milesi tahtmatu abiga) korraga
naise, kellega tahab abielluda. Veel hullem, Illyan keerab peast segi, mis on
Julgeolekuteenistusele paras põnts. Milesil pole küll endise ametiga enam
mingit pistmist, aga Illyani probleemide puhul näib mõndagi nii kahtlast… ja
keisergi pole asjade käiguga rahul, mis puhul määrab ta keiserliku õigusega
Milesi uurima endiste kolleegide tööd. Miles asub tarmukalt tööle, aga eks
tulevad järgmised probleemid.
Nagu öeldud, pole siin otseselt seiklusi, aga samas pole tegu
ka kammerliku looga – tegu on põnevikuga. On mitmeid toredaid kõrvaltegelasi
(Miles on ikkagi rahvamees, mitte ülbe aristokraat). Ja eks uue ametikohaga
paistab kaasnevat mitmeid võimalusi, kuidas romaanisarja edasi arendada;
kuskilt peab kooruma ka uus südamedaam. Raamatu kaanekujundus on väheke mööda,
kuigi tõepoolest kujutab ühte asetleidnud stseeni – kuid ei saa kuidagi öelda,
et see illustreeriks romaani põhitooni.
„Tema ema ütles sageli: Kui sa valid teo, valid sa ka selle teo tagajärjed. Ta rõhutas tuliselt põhjuslikku seost selles mõtteteras – kui sa soovid mingit tagajärge, siis oleks arukas alustada tegudest, mis selleni viivad.“ (lk 361)
digital nerdland
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar