Steven Erikson "Forge of Darkness" (2013)

Pole vahepeal siia arvustusi üles pannud, kuigi lugenud olen küll. Põhimõtteliselt alustasin Malazani seeria taaslugemist ja iga siiani loetud kolm osa. Siis nägin juhtumisi Rahva Raamatus seda uut ja hankisin. Nüüd kui see on loetud, tuli tahtmine seda siiski arvustada. Olen ju terve seeria korduvalt läbi käinud ja nüüd oleks narr katkestada. Esslemonti raamatud on sellised lahjapoolsed ja Erikson on ikkagi seeria südameks. Samas on see raamat prequel, puudutades Tiste rahva kodusõda ja muud tausta. Ei saanuks öelda, et sellele väga suure entusiasmiga lähenesin. Salamisi ootan lugusid malazanlastest, nagu Kellanvedi ja Dassem Ultori tegemistest ja kuidas nad kõik kokku said ja impeeriumi ehitasid jne.
   Esimene veerand raamatust on suhteliselt puine, isegi Eriksoni kohta. Seda lugesin revüüdest juba enne, et siin on igal talupojal sügavad mõtted ja introspektsioonid. Tosin uut tegelast toimetavad oma maailmas, kus on raske neid meeles pidada ja tihti loed tegelasest ning mõtled, et oot kes ta oli? Õnneks läheb huvitavamaks siis, kui saad peaseerias tuntud tegelaste backstory juurde. Kõige keskmes on siiski legendaarne Anomander ja kaudselt ka Tiste Andiide tohutu pikk kurb epohh. Raamat räägib Tiste rahva kodusõjast, mis peegeldab muidugi probleeme moodsas ühiskonnas, kus keegi nagu tapmist ei soovi aga kuidagi on lõpuks riik lõhki kistud. Rumalusest ja ahnusest. Paljastub inimese julmus, igavene kurbus ja lõplikult kaotatud illusioonid. On süütute vägistamist ja alandamist ning koledust kamaluga, nii et süda lõhkeks. Arvustajal muidugi süda puudub ja seega saan edukalt teose dramaatika kohta raporteerida.
   Teos on esimene osa triloogiast ja järgmine osa peaks saabuma 2014. Ei saaks öelda, et ootan seda pikkisilmi nagu peaseeria osasid. Selle ainus väärtus on seeria mütoloogia seletamises ja nüüd, kui suundun taas "Midnight Tidesi" lugema, on mul kergem aru saada. Just MT paiku hakkavad ilmnema Tiste rahva killustumise tagajärjed ja seega on nüüd tekst arusaadavam. Et kes reetis keda ja kes käis kus jne. Ka on vägev vaadata jumalate teket ja nende suhet kummardajatega ja inimeste armetust üldisena. Tegevus toimub mu teada sadu tuhandeid aastaid enne põhilugu ja siin on paljud legendid alles poisikesed.
   Üldiselt on hämmastav, et Erikson suudab igale väiksemale tegelasele anda tohutu tausta ja see näitab muidugi lugeja ebaõiglust nimetada tegelasi suurteks või väikesteks. Erikson kui poeet osutab iga tegelase olulisusele, kuigi see on vast paljude jaoks liialt süvitsi minek. See detailsus ongi vast see, mis Eriksoni lugejaid kahte lehte jagab: ühtede jaoks liiga puine ja teised kaotavad end mõnuga sinna sisse ära, tõmmatud teise maailmasse mida saab selle detailsuse järgi uskuda. Vahel lasin tegelaste kaamoslikud sisekaemused pilguga üle ja hüppasin päris dialoogi või actioni juurde. Ja ega siin actionit väga palju pole, kuigi tegu on ju kodusõjaga ja lõhkikistud rahva looga. Ega selles midagi ilusat ja eeposlikku ses mõttes pole, et kuidas sa vennatappu ikka ehid.
   Peace out!