Brent Weeks „Blood Mirror“, Orbit 2016

 Tegemist on triloogia neljanda ja viimase osaga ning oodata tuleb veel ka viiendat osa seeriat lõpetama. Esimesed kolme osa sai loetud mõni aasta tagasi, enam väga detailselt ei mäletagi. Tegemist on üsna harjumuspärase fantaasialooga – üks külapoiss kistakse ootamatult uskumatutesse sündmustesse ja läbi terve loo ta siis avastab nii oma võimeid kui ka päritolu ja muutub üheks keskseks tegelaseks maailmaareenil. Vaatepunktitegelasi on muidugi palju ja üldiselt on vaatepunktitegelased siis pigem sellised, kellele lugeja võiks pöialt hoida, kuigi piir hea ja halva vahel ei ole alati üldse mitte nii selge ei suuremal ega väiksemal skaalal.

Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, Chromerias, kus eksisteerib valgusmaagia. On inimesed, kes suudavad endasse koondada teatavat värvi valgust nn luksinite kujul, mida saab siis erineval viisil endast välja saata, tahkeks muuta ja neist asju meisterdada või muudmoodi kasutada. Enamik oskab kasutada vaid ühte värvi, aga küllalt on ka kahe või enama värvi kasutajaid, isegi selliseid, kes suudavad korraga kõiki värve kasutada. Samuti on valgusmaagiat elu jooksul võimalik kasutada piiratud koguses, sest ühel hetkel tuleb ette piir ehk kasutamise vältel silmadesse tekkinud värviline halo puruneb ja kasutaja muutub tavalisest inimesest vähehaaval veel erilisemate võimetega, aga ka teistsuguse mõtlemisega valguskolliks. Seetõttu on kõik, kelle halod purunevad määratud surmale. Samuti tuleb kõiki värve maailmas kasutada sarnases koguses, muidu läheb tasakaal paigast ning loodus asub seda taastama nn luksinitormidega, mis ei ole teps mitte lõbus. Chromerias on selleks tähtis valitsev ametipost nagu Prism ehk siis prisma, kellel on eriline võime kasutada piiramatult kõiki värve ja kes kindlatel hetkedel kasutab liiast olevad luksinid ära, et valitseks jälle tasakaal. Ühtlasi peab ta vaeseke regulaarselt ka vastava rituaali raames nuga rindu lööma kõigile sadadele murdunud haloga maagiakasutajatele.

Neljandas osas on muidugi asjad jõudnud kõvasti edasi areneda – terve maailm on sõjas, Chromeria vastu on üles tõusnud keegi, kes nimetab end alguses Colour Prince’iks ja hiljem Valgeks kuningaks. Tema kaaskonnas on purunenud haloga valguskollid hinnatud tööriistad, maagiaga seotud muundumises minnakse veel kaugemalegi, aga lisaks näivad kasutusel olevat ka nn musta maagia vahendid. Chromeria Prism, Gavin Guile on aga pärast vangilangemist ja sandistamist teadmata kadunud (lugeja hoitakse muidugi kursis sellega, kuidas tal enda kaevatud augus – sõna otseses mõttes, läheb), tema abikaasa Karris on saanud Valgeks, kes on jälle üks oluline tähtis riikijuhtiv nina, aga loomulikult tuleb tal ka rinda pista ja koostööd teha Chromeria grand old vanamehe Andross Guile’iga, kelle pilk, käsi ja intriigid näivad ulatuvat pea igale poole. Ent taustal tegutseb ka müstiline salamõrtsukate ordu, mille eesmärk paistab samuti olevat mingit liiki suure muutuse esilekutsumine, väidetavalt maagiaga lõpparve tegemine inimkonna hüvanguks.

Külapoisist peakangelane Kip alustas seda viieosalist triloogiat ennasthaletseva paksukesena, kes alguses koperdas kangelaslikkuse otsa pooljuhuslikult, nagu ikka, kuid kelle oskused ja anded raamatu vältel järjest teadlikumaks muutuvad. Neljandas osas on temast saanud arvestatav juht ja kindral, kellele vanad kompleksid end küll meelde tuletavad, ent millest ta järjest paremini õpib üle olema. Loomulikult on tal ka nii üks kui teine rohkem või vähem üleloomulikku liiki eelis. Näiteks on ta superkromaat – ehk näeb igat värvi valgust.

Veel üks peategelastest, on endisest orjast tütarlaps, kellest saab pärast treeningu läbimist lõpuks Blackguard – Eliit-ihukaitsja. Ent ühtlasi saab temast ka spioon salaordu ridades, kuhu sissesulandumiseks tuleb omandada salamõrtsuka kunsti võideldes identiteedikriisiga. Abiks tuleb võime haruldast liiki valgust rakendada, millega saab edukalt salaja inimesi surmata ning nähtamatuks tegevaid mantleid kasutada.

Raamat on kirjutatud eelkõige (meessoost, aga ka naissoost USA) teismelisi silmas pidades – sellest johtuvalt siis peategelaste vanus, midagi keskkoolilõpetajate kanti. Samuti leiab ka siin seal selliseid vaimukaid teismelistedialooge, sest igasuguse võitlemise ja kangelastegude vahel tuleb meie seltskonnal ka tüüpilisi kahemõttelisi nalju stiilis „Mighty Thruster“ ehk siis peenisenaljad ja vastastikku aasimist harrastada. Need kohad lugesin diagonaalis, sest ei kuulu sihtgruppi. Üldiselt võttes tundusid vaimukused siiski üsna sundimatud. Ning autor on ette võtnud ka pisut käsitleda suhte-/seksiprobleeme informatiivsemast aspektist. Nii põhimõtteliselt olen kahe käega poolt, kui selline kergemat sorti seiklus-/fantaasiakirjandus lisaks emotsioonide pakkumisele omab potentsiaali ka mingi tegelikkuses kehtiva infojälje mahajätmiseks.

Ühesõnaga sihuke hoogne teismeliste kangelaste seiklus maagiat täis seiklus väljamõeldud maailmas, kus kõik polegi nii mustvalge nagu alguses paista võib ning kogu maailma saatus (näib) loomulikult ka kaalul olevat.

Axel Kallas - Au langenuile (1922)

Huvitav, kas autor osales Vabadussõjas? Eluaastate poolest võinuks olla -1890-1922 (ons tegemist postuumse raamatuga?) Kas sel puhul oleks see luulekogu näide posttraumaatilisest stressist? Igal juhul, Kallas on kokku seadnud nii luuletusi kui kirikulaulude viisil esitatavaid laulusõnu Vabadussõjas langenutest kui tollase omariikluse valusast hinnast - tänu nendele pääses ellujäänud eesti rahvas hävingust. Lisaks sõjameestele saavad tänu soome vabatahtlikud kui ka langenud eesti naised. Kallas võttis oma loomet õige kirglikult, mis vahel võib lugemisel tekitada mulje kui õige ekspressionistlikust (ajaluule!) või segasest väljendumisest (muidugi, tollased luule kogemise normid oli teistsugused). Raamatut kaunistavad mitmed rahvusromantilised illustratsioonid ausammastest, Eesti vaadetest ja tankist.

Enne lahingut.

Võia mind tulega,

Kristuse vaim,

Et mina kartmata

Valuteed käin.

Valutee üksinda

Elusse viib,

Võitud on verega

Inglite tiib.

Lahti, jah lahti tee

Enesest mind,

Et läbi silmavee

Leiaksin sind.

Nüüd okastraadiga

Kaetud on maa,

Okaste krooniga

Eestigi sa!

Kuid ära nurise,

Kasuks see kõik:

Tõusmas ju läbi öö

Kristuse riik!

Valu on üürike,

Jäädav on õnn.

Õndsad, kes elusse

Kutsutud on.

Võta kõik tulega,

Kristuse vaim,

Täida kõik eluga,

Taevane võim.

Lahti, jah lahti tee

Enesest mind,

Et läbi surmaöö

Leiaksin sind!

(lk 33-34)

Hävitus.

Plahvatagu,

Purustagu

Kõike gaasivõim ja raud,

Hävitagu,

Surmatagu

Tervet loodust vihajõud.

Lange kõik,

Raiu mõõk,

Torka, kisu, raiu, lõika,

Sülga verd ja surmatuhka

Katku kõrbe meid ja haud

Keset ööd.

Välgud lööge,

Mühisege,

Vabisege

Ilma sambad maru käes.

Surmatormi pöörises

Kõigu maa

Toeta!

Hävituse maruvõimud

Siiski teie jõuetu,

Veel meil seisvad elukaljud,

Mis ei neela teie suu,

Mis on ajast kõrgemad,

Põrguväestki võimsamad.

Aatelise hinge elu,

Tõe püha igatsus,

Jääb ka siis kui nähtav ilu

Purustatud kõuesuus.

Seda leeki noorte hinges

Miski võim ei kustuta,

Jah, just surma kuulirahes

Hakkab tema hiilgama.

Põleb kustumata ilus

Tulevaiski põlvedes,

Tõuseb ise hauavilus

Uues elutäiuses.

Hävita,

Purusta.

Surmata -

Kõrgemasse eluringi

Hävitusevõim ei tungi,

Lange aineline kuju,

Vabalt tõuse aateelu

Piirita,

Valuta

Hävituse suitsu kohal.

Ligi Jumal!

(lk 57-58)

Helene Wecker - Majnun (The Djinn Falls in Love, 2017)

Väike reisike Maroko imeilma ehk lugu vaimudest, kes sõgetsevad meeste kallal ning täidavad nende ihasid - mis ei tee teisi inimesi just õnnelikuks. Nendest vabanemiseks kasutatakse eksortiste või sufisid või imaame, kes ühel või teisel viisil vabastavad keha ja meele painajast. Kui nii võtta, siis võiks mõelda selles ühiskonnas seksuaalsele frustratsioonile, mille ventiiliks on siis vaimudest vallatu… mõistuspäratu tegutsemine. Noh, see on väga närune vabandus naistevastase vägivalla puhul.

Igal juhul, loo peategelaseks on džinn, kes on asunud rindejoonel vastaspoolele - tema nimelt on pöördunud islamiusku, võtnud nimeks Zahid ja nüüd tegutseb vaimudest puhastajana. Intriig on siis selles, et seekord on Zahidi vastaseks tegelane (allpool tsitaadis on lühike iseloomustus), kes ongi see “kuninganna” ehk kihutab džinne meeste meeli vallutama ja kes pakub ebasobivaid naudinguid ning kelle pärast siis mehed sõgestuvad. Ühtlasi oli see ärapööranud džinn selle kuninganna armukeseks. Algab duell - Zahid püüab vabastada noormehe hinge, kuninganna aga kõvemini haakuda poisi sisse ja nii edaspidi Zahidi võrgutada ning ühiseid naudinguid kogeda (ohoh, omakorda on siis see selgitus homoseksuaalsete suhete tekkimisele).

Esmapilgul lihtne lugu andis teistkordsel lugemisel vähe mõtlemapanevamaid pudemeid. Oleks autor veel marokolane, oleks igati juurdlemist väärt need allasurutud seksuaalsuse ilmingud, aga kuivõrd autoriks on angloameeriklane (kes muuhulgas kirjutanud romaani “The Golem and The Jinni”), võib mõelda, et ehk ta sooviski lugejat nendele kahtlustuste radadele suunata. Või kui lugeda ühelt netilehelt, saab sellest olendist vähe teistsuguse pildi.

“Lalla Aisha, Lady Aisha Qandisha, the famous jinniyah of Morocco, who possesses human men and drives them mad with lust. No one knows how old is she, least of all Aisha herself. Her appearance suggests a beautiful young yinniyah of perhaps two or three hundred years, but her legends go back for millennia. Some believe she’s descended from Astarte, or that she is  Astarte, in a smaller form for a modern age. She’s the closest the jinn of Morocco have to a queen and for over a century Zahid was her consort, her special favorite, until the day he left without a word.” (lk 68)

Joe Abercrombie - Wrong Place, Wrong Time (Sharp Ends, 2017)

Kui “Hell” andis tausta “Enne nende poomist” romaani ühele tegevusliinile, siis see jutt räägib neljanda romaani “Best Served Cold” kolme juhtumi taustategelastest - kui peategelaste kamp tegi kurja pangas, lõbustusasutuses ja raamatu finaalis. Tegemist on tõepoolest taustategelastega ja pead ei anna (kuivõrd pole romaani käepärast), et nad ka romaanis endas vähegi äratuntavalt läbi vilksatasid - või on tegemist lihtsalt anonüümse halli massiga.

Kohati jääb jutust mulje kui tegemist oleks vähe sulest imetud loomega, nagu see tundus “Skipping Town” puhul. Ehk siis ei saa aru, et see tekst otseselt midagi Esimese Seaduse maailmale juurde lisaks - et tegemist on küünilise ja brutaalse maailmaga, on üheselt selge, et tähtsamate tegelaste kannatuste või märatsemiste taustal saab hukka arvestatav hulk halli massi, on samuti selge. Nii ka nende kolme juhtumi nö kangelaste puhul ei saa kiita nende saatust (mis on ilma romaani peategelaste sekkumiseta üsna õnnetu - hädavaresest pereisa, nii nais- kui meesprostituut), kuigi neil ei lähe kõige hullemalt - nad jäävad siiski ellu (võrdluseks “The Heroes” romaani kõrvaltegelaste peatükid, mis kõik lõppesid ühtmoodi kurvalt).

Ahjaa, lõbustusasutuse puhul vilksatab tekstist läbi Bremer… kes on selle kogumiku teise loo puhul kangelaseks. See vaene mehemürakas, kel on õnnetuseks plikalik hääl… ja kes selle intsidendi tõttu peab minema põhjalastega sõtta (jällegi “The Heroes”).

Joe Pitkin - The Daughters of John Demetrius (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Natuke arusaamatuks jäi, mis või kes oli see John Demetrius, aga c’est la vie. Lugu siis maailmast, kus on võimu võtnud tehisintelligentsiga varustatud erinevad olendid (aga ehk tegu transhumaansete inimestega?), ning inimsoo ülesandeks on olla vakka ning “varuosadeks” neile olenditele, keda inimesed peavad jumalusteks.

Käesoleva loo peategelane kuulub selliste jumaluste klanni, mis muuhulgas otsib inimeste hulgast neid Demetriuse tütreid, keda siis kogutakse oma baasidesse ning õpetatakse või muudetakse… millekski. Vastutasuks laste eest pakutakse maale elama sattunud inimestele selliseid oskusi, mis aitavad ellu jääda - näiteks kuidas maisist toitvat sööki valmistada (kuivõrd inimesed on kaotanud oskused looduses hakkamasaamiseks).

Ei saa öelda, et oleks teksti lõpuni adunud, kuid sellegipoolest üpris normaalne lugemine. Kõik see tulevikumaailma järgjärguline lahtirullumine ja “jumaluste” omavaheline võitlemine (siin jutus jõutakse üsna fataalse kokkupõrkeni).

Joe Abercrombie - Hell (Sharp Ends, 2017)

Lisandusi Glokta narratiivile (kogumiku avalugu on teatavasti sellest, kuidas Glokta viimaseid tunde füüsiliselt terviklikuna ringi uhkeldas) ehk sellest, mil viisil Gloktale määratud Dagoska on varisemas Gurkhuli piiramisrõngas kokku. Glokta ise on põgenenud, Gurkhuli vägede vastu võitlevad ehk Nicomo Cosca palgasõdurid.

Jutustajaks on kriminaalse minevikuga munk nimega Temple, kelle ainsaks sooviks on rusustuvas linnas elupäevi natukenegi pikendada. Ainult et… kuidas. Lõpuks suudab ta tagasi põgeneda oma kirikusse, mis aga võtab vastu põgenikke, haavatuid ja surijaid, kelle eest kirikuteenrid püüavad kasvõi sümboolselt hoolt kanda (eesotsas Kahdiaga, kellel oli Gloktaga nii mõnigi meeldejääv kohtumine). Siis aga purustavad kiriku ukse Sööjad (ehk Esimese Seaduse rikkujad) ning pakuvad ellujäänutele tehingut - kas Temple’i keha või kõigi kirikusse pagenute tapmine. Loo peategelane valib teadagi mida…

Jutt on siis… kas nüüd just rõõmuga loetav lühilugu, aga igati hea täiendus Esimese Seaduse triloogia raamatutele ning annab lisateavet sellest, mis elajad need Sööjad õieti on. Ka neil on au ja ühtlasi selge arusaam hinnast, mida nad maksavad Esimese Seaduse rikkumise eest. Eks moel võiks mõelda, et Abercrombie annab Sööjatele nö inimlikku mõõdet… kuigi samas ei saa öelda, et nad kuidagi sümpaatsemaks muutuksid. Ja muidugi ei saa unustada Dagoska langemise traagikat, see on maapealse põrgu taaskehastus.

“Times like these reveal a man for what he truly is. For a while Temple had convinced himself he was a righteous man, but it is easy to be virtuous before your virtue is put to the rest. Like a camel turd baked in the sun, beneath the pious crust he was the same stinking, self-serving coward  he had always been.” (lk 104)

K. E. Sööt - Aastate kajastus (1925)

Kui veidi kurjema pilguga lugeda, võiks Söödi luuletamist nimetada grafomaanlikuks - kujundeid suurt ei kohta, küll aga ohtrast tundlevat ohkimist. Mina ja luule, mina ja ema, mina ja naised, mina ja isamaa, mina ja loodus. Muidugi, kontekst on teine, enam kui sada aastat tagasi oli selline härras sirgemeelsus ehk igati normaalne - mõnelgi puhul võiks Söödi napakavõitu luuletamine olla äravahetamiseni sarnane Juhan Liivi loomega. Isamaaluule on ootamatult mehine, naised kui sellised ei kuulu õieti isamaaga kokku - kuigi eks kuidagi tuleb neid lapsi ka saada.

Luulevalik on siin postituses millegipärast 19. sajandi lõpust, eks Sööt jauras 20. sajandil veel pikemate luuleteostega.

Mu laulud, mu väikesed laulud.

Mu laulud, mu väikesed laulud

On ainult sinule.

Nad tõstavad paludes käed

Su poole ülesse.

Kuid võõralt ja külmalt sa tõrjud

Nad ära enesest:

Ei iialgi saa küll aru

Sa nende palvetest

28.I. 1894 (lk 39)

Petetud.

Ilm läks äkist’ selgeks,

Nagu naeratas -

Arvasin, et armsam

Vistist’ tulemas.

Jooksin õue pääle

Kohe vaatama -

Tahtsin oma neidu

Hõiskel tereta.

Petetud ma aga

Olin rängasti:

Ei see olnud tema -

Oli päikene.

1889 (lk 123-124)

Kullake, sul kuldne süda.

Kullake, sul kuldne süda,

Süda helde, hää;

Sinised ja targad silmad,

Kullakarva pää.

Sinu kuldne, helde süda

Pöörab teiste pää -

Mina kurb ja kahvatanud,

Et su süda hää.

21.I. 1894 (lk 143)

Nad naersid.

Nad naersid mu jõuetut raudjast,

Mu vana kuube ka, -

Kuid ei nad mu luulehobust,

Mu peegasust naerda saa.

Las naerda! Sest kuub ja raudjas

On nende sarnased:

Vast täna või homme juba

Nad rändavad Petseri teed.

25.II. 1894 (lk 173)

Joe Abercrombie - Skipping Town (Sharp Ends, 2017)

Shevi ja Javre’i ühine teekond on kestnud kaks aastat ning järjekordses linnas on neil järjekordsed arusaamatused kohalike ja üksteisega. Lisaks on kokkupuude Javre’i minevikuga ehk ta endine ametiõde / ordukaaslane üritab teda maha nottida - sest Javre on neile lindprii, kuna ta lahkus omal soovil kloostrist-ordust.

Ühesõnaga, teksti täidab Shevi ja Javre’i teineteise kallal õiendamine ja killuviskamine (milline Abercrombie tegelane ei möliseks?), finaaliks on järjekordne kokkupõrge Javre’i jälitajatega. Tekst paistab olevat vahepala, mistõttu ei leia siit midagi uut Esimese Seaduse maailmast - noh, kui see Javre’i minevikuga seotu välja arvata (samas viidatakse sellele, et niisuguseid kokkupõrkeid on varemgi olnud). Niiet niisugune… võrdlemisi suvaline kohatäide - või lihtsalt pole minu jaoks küllalt lööv.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald - Botanica Veneris: Thirteen Ida Countess Rathangan (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Tekst ilmus antoloogias “Old Venus”, kust on mõned tekstid eesti keeldegi tõlgitud (Täheaeg 16), ehk võinuks neile seikluslikele tekstidele lisaks võtta selle… tõsisema, kuid niisamuti fantastilise ja lopsaka loo. Aga noh, ehk on tegemist liiga pika või keerulise või tõlkeõigused liiga kallid või Täheaja koostaja Sulbi maitsele mitte vastav tekst.

Aga jah, siinne Veenus on kenasti pulp-vaimus fantastilisest (kuid äratuntavast) elust pulbitsev planeet, mis on asutatud humanoidse kosmoserassi poolt (see pole ainus kosmoserass, kellega maalased kokku puutuvad). Kuna maalased on olnud Veenusel agressiivsed sissetungijad, siis pole nad eriti teretulnud veenuslaste keskel. Planeedil on kõiksugu riike ja religioone ja veriseid konflikte.

McDonaldi lugu on kui 19. sajandi vaimus tragikoomiline seikluslugu - ainult et ulmelises vormis. Ülikud ja nende intriigid, pärismaalaste verised kodusõjad, võrdlemisi arhailiselt töötavad religioonid ja kommuunid. Siia saabub iiri lesest aadliproua, kes otsib taga oma kurikuulsa venna jälgi - vend, kes õe pulmaööl varastas hinnalise perekonnajuveeli ning seejärel pages Maalt, jõudes otsapidi Veenusele seiklema. Nii rändab õde venna jälgedes ja kuuleb venna endiste kaaslaste käest venna rohkem või vähem kahtlastest tegudest, mis on muutnud mehe omal moel legendaarsekski. Nii avaneb pilt sellest Veenue fantastilisest, kuid ometi maasarnasest kultuurist ja loodusest (no tõepoolest, eluvormid on küll võõrad, aga siiski… äratuntavad).

Loo plussiks on see, et kuigi ootad pulpilikkusest lähtuvat meelelahutuslikku teksti, avaneb viimaks päris traagiline quest; peategelane pole päris see ekstsentriline lesk nagu teksti algul paistab. Igati vinge jutustus, arusaadav, et seda trükiti pea kõigis aasta parimate ulmelugude antoloogiates.

“You look well. The years have been kind to you. I look like shit. Don’t deny it. I know it. I have an excuse. I’m dying, you know. The liquor of the vine - it takes as much as it gives. And this world is hard on humans. The Great Days - you never completely adjust - and the climate: if it’s not the thin air up here, it’s the moulds and fungi and spores down there. And the ultraviolet. It dries you out, withers you up. The town healer must have frozen twenty melanomas off me. No, I’m dying. Rotten inside. A leather bag of mush and bones. But you look very well, Ida.” (lk 489)

Johannes Anyuru „Paradiisist tuli torm“. Varrak 2014 (208 lk), tlk Heidi Saar.

"Kõrges rohus jookseb poiss. Ta jookseb ühest kohast eemale. Ja edaspidi seostatakse teda alati selle kohaga."

Esimene kolmandik oli kuidagi distantseeritud, järsujooneline ja kõledavõitu. Ma teadsin, et P on autori isa, aga ma elanud talle veel isiklikult kaasa. Naersin ainult endamisi (mitte, et loos midagi naljakat oleks olnud), et loen Rootsi kirjanikult ühe Ugandalase elulugu ning viibin raamatu sündmustikuga hoopis Kreekas ja Tansaanias. Siiski, raamatus on äärmiselt meisterlikult läbi põimitud erinevates ajaliinides toimuvad lood, esimeses pooles on selgrooks P lugu, mis algab lennuakadeemiaga ning liigub sealt läbi Rooma, Sambiasse, Tansaaniasse ja veel edasi; paralleelselt aga ka karmi ülekuulamisega tagasi Aafrika pinnal. Vahele on põimitud lapsepõlv Ugandas vägivaldse venna majas, kuhu ema ta väikse põnnina pärast isa surma saatis. Erinevad ajalised liinid täiendavad üksteist osavalt. Ühel hetkel ütleb lapsepõlve minevikus vend, et nende vanem veli John on surnud. Ent mõned lehed edasi saab P lennuakadeemias Johnilt kirja. Uudistest on P juba kuulnud, et Ugandas toimus riigipööre. „Rinnus voolav tunne. John kaebas kirjas, et muudkui sajab. Aga Ugandas oli kuivaperiood.“ Mulle meenus selle peale Viivi Luige „Ajaloo ilu“, kus telefonis tuli kasutada koodväljendeid. Sama siin selle vihmaga „templi järgi oli kiri saadetud vaid kaks päeva pärast riigipööret. Kiri vihmast.“

Sarnasel moel põimuvad erinevate aegade sündmused edaspidigi, ühel hetkel lisandub ka minajutustaja, autori enda liin – sedagi korraga erinevates aegades. Ning alguses pisut jäiga, hakitud ja kaugena mõjunud lugu hakkab lugeja üle järjest enam võimust võtma. Vangilaagrist põgenemine paneb tõeliselt hinge kinni hoidma. Lehtedelt õhkub ehedat hirmu, tunnet, et kaalul on tõepoolest kõik, ning samas tegutsemist sellest hoolimata, riskimist ja panustamist, sest mitte millegi tegemine oleks veel halvem. Ning P on tegelane, kellele kaasa elada on iseenesest kerge – ühest küljest naiivne unistaja, teisest küljest visa, sihikindel ja ellujääja.

Tekstist on aimata, et autor on luuletaja. Kuigi P, tema isa, lugu on jutustatud mõnevõrra distantsilt, keskendudes põhiliselt selle sisemise tumepunkti, trauma lahtikirjutamisele, mis justkui must triip puusüüs näib ulatuvat ema poolt hülgamisest läbi vägivaldse lapsepõlve, eluunistuse kustumise ja piinamise, vangilaagri ning lõputu pagulaselu kuni isa viimase hingetõmbeni. Kuid lugeja võib ise aimata, et rääkimata on jäänud kõik see triviaalsena näiv helgem pool, et olemas olid ka valged triibud, mitte, et see halba kuidagi vähendaks, aga terviklikkuse huvides ei tohiks lugeja seda unustada. Kasvõi autori olemasolugi tõestab, et peab olema olnud ka midagi head, ka armastust. Ja lõpus on mõni lihtne lause, mis ilmeksimatult näitab, et P-l oli inimesena teistele paljutki anda, et kannatuse lugu ei ole ainus lugu.

Samuti on siin raamatus otse loomulikult paras ports Aafrikat. Seda muutlikku kaost, mida oleme harjunud uudistest kuulma, kuid kunagi ei ole ma suutnud isegi teadlikule pingutusele hoolimata meeles pidada kõiki neid riigipäid ja rahutusi ja kõike muud. Nüüd vähemalt tean, kes on Uganda president ja kuidas ta selleks sai. Nimi Museveni imbub loosse taaskord väga leidlikult – kuigi see leidlikkus on tõsielu teene, siis on autor väga meisterlik jutustaja. Kõigi nende erinevate liinide, neis leiduvate vihjete ja märksõnade – mis aitavad tervikut liita, korraldamine ja paigutamine, lennundustarkuste ja poeetiliste kirjelduste vahelepõimimine on kokku pandud justkui sümfoonia, igal ajaliin ja lugu on eri instrument ning kokkukõla on üks terviklik ja mõjus heliteos. Ainult võrdlused ei mõjunud minu jaoks alati veenvalt, ma ei suuda nt ette kujutada, et tõmbluku kinnitõmbamise heli võiks piisavalt sarnaneda kanga käristamisele. Ent see võib vabalt olla ka minu probleem.

Veelkord sain tunnistust Aafrika mitmekeelsest virr-varrist, eri suguharude segadikust – ei ole ju Aafrika riigid rahvusriigid nagu Euroopas, vaid kolonistide suva järgi kaardile tõmmatud jooned. Mind lummas suulise traditsiooni ülimuslikkuse ilming vangilaagri osas. Kuidas vangid jutustasid üksteisele oma kodulinnu – sõna otseses mõttes. Kirjeldades tänavaid, seda kus miski paikneb ja kust kuhu kuidas minna. Lummas taaskord pikkade jalgsimatkade iseenesestmõistetavus mööda lõputut kuiva tolmust teed päikese all, ilma teeviitade ja selgelt märgitud piirideta. „Muld kätel on punane. Punane muld. Ta ajab end viimase meeleheitliku pingutusega püsti. Kisumu lähedal on muld punane.“

Kui raamatu lõpuks käest sain panna läksin Kampalasse (Uganda pealinn suure Victoria järve kaldal) uitama. Tahtsin minna ka Kisumusse viivale teele, punast mulda oma silmaga kaema, aga Nigeeria ei ole Google’i autosid ilmselt oma pinnale lubanud. Võisin imetleda vaid siinseal tehtud 360 kraadiseid ülesvõtteid, millest üks, Hiina saatkonna ees. Kahju, et mul ei antud võimalust vaadata, kas jõuaksin (kirjalikult ümberjutustatud) suulise pärimuse põhjal Itaalia saatkonnani. Muidugi, aastakümneid hiljem ei ole garantiid, et see samas kohas on.


"Kõik isaga seonduv on nii vormitu, kõik libiseb haarates eest ära, kõik on varjud, jutustused, mis muutuvad. Kõik on ajalugu."

Ivan Narodny - Tehismees (Vikerkaar 6, 2017)

Jutt on iseenesest kohutav vanaaegne lora, mille mõneti päästab päris anekdootlik puänt. Et siis lugu ajakirjanikust, kes avastab Jurjevi ülikooli bioloogiaprofessor Pakterovi erutava saladuse - nimelt on mees võimeline valmistama tehiselu. Ja mitte ainult nö pookimiste-ristamiste abil - professor Pakterov on loonud koguni tehisüsa, kus kasvab tehislaps. (Väike allusioon “Professor Dowelli peaga”.) Ajakirjanik ei tohi nähtust enne kõssata kui see laps on täismeheks sirgunud.

Mööduvad paar aastakümmet ning professor on kolinud koos oma kaadervärkidega Ameerikasse, sama on teinud loo peategelane. Ühel päeval on ajakirjaniku ukse taga noormees koos kirjaga - ajakirjanik on vapustatud, see on see üsas arenenud laps. Nüüd otsustab peategelane selle teadmise rahaks teha - kuid midagi pole justkui õige. Noormees jutustab kõiksugu imelugusid kokku, niisamuti on kirjutanud ulmeloo (ehk siis vahepeal on õige metatekstuaalne hetk) taevast ja põrgust. Ent nagu öeldud, ajakirjaniku esmaseks kohuseks on ikkagi faktide õigsust kontrollida.

Sellise teksti puhul on kirjanduslikust kvaliteedist raske rääkida, pigem võiks nipsakalt öelda selle kohta bulvarikirjandus, mille eesmärgiks eelkõige lugejaid hämmastada. Et tegemist on eesti päritolu autoriga (sünninimeks Jaan Sibul; tõlkele on lisatud ülevaade autori värvikast elukäigust), on muidugi igati vahva avastus… kui vaid tekst poleks selline aegunud plära.

Tekst loetav Vikerkaare lehelt.