Seda kogumikku võiks nimetada
traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi
lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja
Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust;
niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega
täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid
okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina
alluvuses).
Ulme tase kui selline on nii ja
naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks
eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist
põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja
oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme
pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena;
ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on
kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.
Traumast kui sellisest lugemine pole
vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi
normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi
püsima lugemismugavustsoonis.
• Kahramana • Anoud 5/10
• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10
• The Corporal • Ali Bader 6/10
• The Worker • Diaa Jubaili 4/10
• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)
• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10
• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10
• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10
• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10
• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10
Kas tõde Iraagi kohta või juutide soperdis?
VastaKustutapuhtalt inimlikust huvist küsin, mil viisil saab tulevikku käsitlev ulmekirjandus olla tõde?
VastaKustutakvaliteet võib tõesti soperdis olla, sõltuvalt lugejast jne.