Kui mälu ei peta (kuivõrd seda
kogumikku olen üle kahe aasta lugenud), siis see tekst võiks vast olla üks
ulmelisemaid näiteid välisiraagi teaduslikust fantastikast.
Algab kui tüüpiline selle
antoloogia tekst – et saja aasta pärast on ikka justkui okupatsioon ja mõned
kohalikud saavad võimaluse kogeda hüvesid, mis muidu tavakodanikule
kättesaamatud. Nimelt on alanud turvatud alal üks festival, kuhu abielupaar
saab pääsme ja seal saavad nad esmakordselt maitsta veini, mis on tehtud
viinamarjadest – nagu see vanasti oli siinseks traditsiooniks. Maitsemeeltele
igati hurmav kogemus, eriti kui võrdluseks tuuakse see tänapäevane vedelik,
mida nad igapäevaselt veinina tunnevad. Mis on siis tehtud inimverest.
Ja edasi koorubki välja, et loo
maailm on tegelikult õige võõrolendite maiguga ning Maale allesjäänud inimesed
on nende jaoks midagi kari- või lihaloomade sarnast (tekstis on õige mitmeid
näiteid inimliha erinevatest kasutusviisidest). Aga eks võõrolenditel ole Maa
peal mõneti inimlikud probleemid – nimelt on neid saakloomi liialt agaralt
kütitud ja paremad palad on enamvähem otsas.
Väga mõnusalt avanev õige õudne
lugu inimkonna tulevikust, olevikust ja minevikust. Selle kogumiku tavapärase
pessimistliku Iraagi tulevikunägemuse asemel saame hoopiski apokalüptilise
inimkonna hävitamise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar