12 detsember, 2019

Hassan Abdulrazzak – Kuszib (Iraq + 100, 2016)


Kui mälu ei peta (kuivõrd seda kogumikku olen üle kahe aasta lugenud), siis see tekst võiks vast olla üks ulmelisemaid näiteid välisiraagi teaduslikust fantastikast.

Algab kui tüüpiline selle antoloogia tekst – et saja aasta pärast on ikka justkui okupatsioon ja mõned kohalikud saavad võimaluse kogeda hüvesid, mis muidu tavakodanikule kättesaamatud. Nimelt on alanud turvatud alal üks festival, kuhu abielupaar saab pääsme ja seal saavad nad esmakordselt maitsta veini, mis on tehtud viinamarjadest – nagu see vanasti oli siinseks traditsiooniks. Maitsemeeltele igati hurmav kogemus, eriti kui võrdluseks tuuakse see tänapäevane vedelik, mida nad igapäevaselt veinina tunnevad. Mis on siis tehtud inimverest.

Ja edasi koorubki välja, et loo maailm on tegelikult õige võõrolendite maiguga ning Maale allesjäänud inimesed on nende jaoks midagi kari- või lihaloomade sarnast (tekstis on õige mitmeid näiteid inimliha erinevatest kasutusviisidest). Aga eks võõrolenditel ole Maa peal mõneti inimlikud probleemid – nimelt on neid saakloomi liialt agaralt kütitud ja paremad palad on enamvähem otsas.

Väga mõnusalt avanev õige õudne lugu inimkonna tulevikust, olevikust ja minevikust. Selle kogumiku tavapärase pessimistliku Iraagi tulevikunägemuse asemel saame hoopiski apokalüptilise inimkonna hävitamise.

Kommentaare ei ole: