17 detsember, 2019

Ibrahim Al-Marashi – Najufa (Iraq + 100, 2016)


Jätkub ulme läbi Iraagi trauma läbikirjutamine, seekord läbi ühe suguvõsa loo 20. sajandist 22. sajandisse – paatosega sellel, et tähtis pole usuküsimuste spetsiifika, vaid kultuuriline enesemääratlus (ehk siis milline võiks olla eestlane või iraaklane). Noh, igal juhul eksisteerib 22. sajandil muuhulgas Sushi usuliikumine ehk segu Iraagi kahest suuremast usuvoolust (jajah, autori poolt blasfeemia).

Eks lugu ongi omamoodi hüpoteetiline vaade, milline võiks olla poliitiline areng – aga läbi milliste vaevade ja vennatapusõdade, mis kestavad enamvähem 22. sajandini, kuni tehisintelligentsi mahitatud droonid (nagu ikka, sisejulgeolek peab kõike kontrollima) teevad suuremalt jaolt armutu lõpu kõiksugu terroristidele.

Aga jah, niisamuti siis suguvõsalugu, mis sajandite jooksul kulgenud Aafrikast Ameerikani ja tagasi Iraaki. Autori kirjeldatud tulevik pole mingil juhul miski utoopiline (julgeoleku kontrollitav) heaoluriik; juba kasvõi valimistega on mitmeid probleeme ehk kellel on võimalik neid kinni maksta jne.

Kommentaare ei ole: