Jätkub ulme läbi Iraagi trauma
läbikirjutamine, seekord läbi ühe suguvõsa loo 20. sajandist 22. sajandisse –
paatosega sellel, et tähtis pole usuküsimuste spetsiifika, vaid kultuuriline
enesemääratlus (ehk siis milline võiks olla eestlane või iraaklane). Noh, igal
juhul eksisteerib 22. sajandil muuhulgas Sushi usuliikumine ehk segu Iraagi
kahest suuremast usuvoolust (jajah, autori poolt blasfeemia).
Eks lugu ongi omamoodi hüpoteetiline
vaade, milline võiks olla poliitiline areng – aga läbi milliste vaevade ja
vennatapusõdade, mis kestavad enamvähem 22. sajandini, kuni tehisintelligentsi
mahitatud droonid (nagu ikka, sisejulgeolek peab kõike kontrollima) teevad
suuremalt jaolt armutu lõpu kõiksugu terroristidele.
Aga jah, niisamuti siis
suguvõsalugu, mis sajandite jooksul kulgenud Aafrikast Ameerikani ja tagasi
Iraaki. Autori kirjeldatud tulevik pole mingil juhul miski utoopiline
(julgeoleku kontrollitav) heaoluriik; juba kasvõi valimistega on mitmeid
probleeme ehk kellel on võimalik neid kinni maksta jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar