Iraagi tulevikule pühendatud ulmeantoloogia puhul pole just põhjust oodata
roosamannalikke nägemusi, kuivõrd lähiminevik ja olevik pole just… mingil moel
normaalne. Käesoleva jutu autori puhul on tegemist välisiraaklasega, kes
põgenenud kodumaa olukorra eest.
Niisiis, kuigi jutu puhul on tegemist 22. sajandi alguse Bagdadiga, kus elu
kulgeb üsna edumeelses tempos, siis mineviku trauma on vägagi tuntav (selle loo
kontekstis näiteks nn Bagdadi sündroom, kus sajandi eest kasutatud sõjalistel
eesmärkidel kemikaalide pärast on osadel inimestel geenivead, mis põhjustavad
äkilise pimedaksjäämise). Muuhulgas on mineviku varjudest lahti saamiseks mitu
põlvkonda tagasi korraldatud iraaklaste nimereform – et religioossed jamad
jälle verevalamisi ei põhjustaks jne.
Nojah, lugu siis sellest, kuidas Bagdadi kohalik arhitekt peab kujundama
uue väljaku, kus kunagi asus kaks kuulsat armastajakuju (ehk siis need tüübid,
kelle ümber keerlevad 1001 öö muinasjuttude värk), mida bagdadlased väga
armastasid jne. Arhitekt teab, et tal on Bagdadi sündroom ning ees ootab
pimedaks jäämine – aga lisaks hakkab ta unedes kuulma selle Šeherezadže-skulptuuri
nutulaulu, mille teemaks on kaotatud kujuosad. Arhitekt asub koos kaaslasega
uurima selle skulptuuriansambli kadumise lugu, mille käigus muidugi avaneb
Iraagi kurb sajanditagune ajalugu ning sellest põhjustatud tuleviku ettevaatlik
olevik jne.
Nagu sel antoloogial kombeks, pole tekstil just ulmelist väärtust, pigem
ikka tegu rahvuslike haavade läbikatsumist tuleviku võtmes. Noh, kui
väliseestlased oleksid 1946. aastal koostanud ulmeantoloogia Eesti tulevikust,
vaevalt olnuks sealt oodata niisuguseid nägemusi, mis mitte-eestlastele
suuremat muljet avaldanuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar