Chris Willrich - The Odyssey Problem (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Mõned tekstilaadid kohe üldse ei istu mulle - ehk siis midagi kõvaulme laadset, mis toimub kuskil maailmaruumi tingimustes ja kõiksugu suured visioonid sellest, tollest ja kolmandast. Vahel olen seda enda jaoks nimetanud “rajaniemitamiseks” - kuigi Rajaniemi kirjutab niisuguste tekstide kõrval ka häid jutte.

No igal juhul siis jutt inimesest, kes päästetakse (arvatavasti?) põlvkonnalaevast, tutvub seejärel tsivilisatsiooni järgmise astmega ning seejärel võetakse üle mingi kõvasti edasiarenenuma kosmosetsivilisatsiooni poolt. Iga aste edasi paistab peategelasele midagi vaimustavat ja head, kuni siis tegelane avastab, et kõigel heal on oma hind ja kas see hind on ikkagi vastuvõetav (lähtudes siis … millest? Millisest kriteeriumist?).

Ma pole nüüd kindel, kas sain üldse pihta teksti põhiolemusele, sest noh, hoidku taevas mind selliste juttude uuesti lugemise eest. Posthumaanne värk, mis? Mentaliteediks siis: luua ulmet, mis ka ulme on (kuigi see peab koosnema tuttavatest detailidest, muidu see poleks vastuvõetav).

Nathan Ballingrud - Three Mothers Mountain (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Järjekordne õudusjutt, mis siin siis valikusse fantaasiakirjanduse esindajana võetud. Lugu poisist, kelle isa sai autoõnnetuses surma ja kelle ema võttis seejärel ühendust seal kandis elavate nõidadega, et need ta mehe tagasi tooksid. Isa tuligi … või midagi sellist. Igatahes on see isa pähe loodud olend ta naisele kallis (tal polnud vist ennegi kõik kupli all korras), aga poegadele …

Igal juhul, see olend saab ligipääsu peategelase pähe (tõeline väkk juhtum), ning poiss hakkab nägema väga häirivaid mõtteid. Pojad võtavad viimaks ette meeleheitliku sammu - minna nõidadele kätte maksma, et vabaneda sellest kodusest õudusest.

Et tegemist on õuduskirjandusega, siis teadagi nende retk nõiamajja annad loodetust hoopis teistsuguseid tagajärgi. Kui teksti algus oli üsna vastumeelne (ikkagi horror ja pinge kruvimine), siis loo edenedes muutus see üsna emotsionaalseks kogemuseks lähedase armastuse teemal: mida kõike ollakse valmis tegema kasvõi lähedase päästmiseks. Ja noh, see on omal moel südantsoojendav.

MKRNYILGLD - The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Omamoodi kaaslugu Millsi (ja Huangi) tekstidele ehk siis jutt sellest, kuidas naised saaks end steriliseerida. Sest every sperm is sacred ja soovimatut rasedust ei tohi katkestada - seda eriti olukorras, kui sinu tervislik seisund on range järelvalve all. Siis on … nõkse, kuidas sellist olukorda vältida. Ühiskondlik-poliitiline surve on juba aastaid olnud selline, et Ameerika iive on negatiivne, mille tulemuseks siis üha suuremad pingutused kehavälise raseduse teostamiseks.

Eks siin on ka oluline see, et lapsekandmise ja -kasvatamise ajal on just naised tööturult väljas ja kaotavad võrdsed võimalused eneseteostuseks (kuigi niigi on meestel rohkem võimalusi).

Teksti madal hinne pole kuidagi seotud tõstatud teemaga, vaid et … no vägagi ameerika päevapoliitiline teema, kus antud tekstis pole sisu ja vorm kirjanduslikult just eripärased; pigem on tegu justkui provokatiivse esseega. Aga jah, tänane Ameerika on oma väärtuste poolest müstika.

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner (2024)

 

Lootsin oma elukese mööda saata nii, et pääsen Nietzsche lugemisest … aga nüüd siis Loomingu Raamatukogult selline noahoop selga. Ja Wagner! Ega ma ei oska peale kohustuslikku lugemist raamatu sisust või kaalukusest midagi arvata, see läheb minu jaoks vaimu- ja kultuuriloo liialt spetsiifilisse sektorisse. Sest noh, Wagner.

Eks ses suhtes on tekst huviga loetav kui ühe vaimuhiiglase eksponeeritud sisemaailmana, kõrge enesehinnangu möll ja kirg (või noh, torm ja tung?), mis tänapäeval kõlaks ehk oma pompöössuses ehk veidi kliiniliselt. Aga noh, 19. sajand.

“Iseenesest pole välistatud võimalus, et kusagil Euroopas on veel alles tugevamate tõugude, tüüpiliselt ajakohatute inimeste jäänuseid: sellest lähtudes võiks hilinenud ilu ja täiust loota veel ka muusikas. Need, mida me parimal juhul veel kogeda võime, on erandid. Üldreeglist, et kõige kohal lasub rikutus, et rikutus on fataalne, ei päästa muusikat ükski jumal. -” (“Teine järelkiri”, lk 38)

Pea kolmandiku raamatust võtab tõlkija, akadeemik Jaan Unduski saatesõna, mis siis võtab seda Nietzsche käekäiku laiemas kontekstis - omas ajas ja siis hilisemas retseptsioonis. Wagneri tõttu on siin tsiteeritud koguni Hitleri “Mein Kampfi” - ma vist polegi varem sellega kultuuriloolistes tekstides kokku puutunud. Aga noh, Wagner. Kuid Undusk toetub ja polemiseerib veel mitmele praeguseks vast unustatud autorile (meeldejäävaimalt Max Nordau)  ja nende töödele, et tolleaegset dekadentsi laiemalt avada, ja noh, see 19. sajandi poleemika on veidi hirmutav. Aga milline kirg, milline kultuurijanu. Millised tõed.

Eks väheke paneb kukalt kratsima, kui palju võiks Nietzsche paatos kõlada nüüd, pea 150 aastat peale autori surma ja väljaspool teadusringkonna traditsioonilisi uurimisalasid. Aga küllap on see osa laiemast euroopalikust kultuuribaasist, mida oleks hea omada maakeelsena (huviga avastasin, et see on nüüd 21. sajandil autori koguni kaheksas väljaanne: “Antikristus” 2002 ja 2007, “Nõnda kõneles Zarathustra” 2006 ja 2008, “Tragöödia sünd” 2009, “Moraali genealooogiast” 2015, “Sealpool head ja kurja” 2020; lisaks veel raamatud, kus Nietzsche on vaatluse all). Ja eks praegu on siis Unduski vedamisel ette võetud eestikeelne dekadentsi vaagimine.

Kunagi käskisin pilvi

eemale minna mu mägedest, -

kunagi ütlesin: “Rohkem valgust, te tumedad!”

Täna neid peibutan ligi:

tulge mu ümber, te tumedad udarad!

- Tahan teid lüpsta,

teid, kõrguste lehmi!

Piimsooja tarkust, magusat armukastet

piserdan üle maa.

(“Kõige rikkama vaesusest”, lk 65)

Piret Põldver - Kosjad (Looming 2, 2024)

 

Olles küll igati Põldveri loome austaja, tuleb praegu tõdeda, et minu jaoks ei jõua see tekst õieti kujundiks moodustuda (veidral kombel on see omane selle ajakirjanumbri proosale - ei Raudami, Kivastiku või Soometsa lühitekstid ei tekitanud peas mingit pilti; loed läbi ja kõik, need vajaksid suuremat konteksti).

Autor esitab pildi ühest peojärgsest lõpetamatuse tundest, mis moondub omamoodi kosjaskäiguks. Ja siis arutelu sellest, millisena algselt paistsid need kirjanikud ja milliseks need tegelikult muutusid, kui neid lähemalt teada ja tunda. Ja mis on see naiseks olemine tänases päevas - eks kosja lähegi kaks nooremat naist ja kumba neist siis valitakse kositavaks.

Kuid kokku ei teki suuremat pilti - aga et autor on hea kirjutaja, on vähemalt lugemisjärgset emotsiooni, erinevalt eelnimetatud autorite lühitekstidest. Samas ajakirjas on Maarja Pärtna intervjuu autoriga, kus siis muuhulgas juttu sellest, kuidas käib see luuletamine (kasvõi võrdluses proosa kirjutamisega) ja kuidas autorile on ta enda tekstid teiste lugejate poolt avanenud. Ja enamasti on ikka hea, kui nähakse midagi muud kui autor seda ise kirjutamisjärgselt kogenud. Mitte et see postitus annaks mõttetööd.

Katrin Laur - Tööstuse 36 (Looming 2, 2024)

 

Viimasel ajal Loomingut lugedes olen avastanud, et on täiesti olemas eesti vanadusproosa, kus siis autorid saavad kõiksugu minevikule (no kadunud eesti ja nõukogude aeg) uuesti pilku heita, seda mingist omast vaatepunktist avada. Nii on selle teksti peategelane üheksakümnendates vanaproua, kes on terve elu elanud Kalamajas. Pole sealt ära tahtnud ega pole teda ka ära viidud või välja petetud. Ja nüüdki ootab ta pigem jalad ees lahkumist, mitte mõnd vanadekodu vms.

Aga milline proua elu, eks. Kasvatajaks tädi, Juhan Sütiste lesk: Sütiste jõudis enne arreteerimist surra, sellest siis lese tollane võrdlemisi kõrge ühiskondlik positsioon. Mille tõttu siis omamoodi “eestiaegse” tädi kujunemine - kohvikud ja teater ja näitused ja raamatud. Enam vist selliseid tädisid elus pole? Autor kujutab siis selle vane naise omamoodi teadvusvoolu, kokkuvõtet elust, mingid mälestused ikka korduvad, vist üsna muutumatult.

Vanadusproosat siis varem lugenud: Imre Siil, Priit Uring, Juta Kivimäe, Toomas Haug. Kui pooled neist tekstidest on mitmel põhjusel masendavad, siis see tekst pigem ikka positiivsemas pooles, vähemalt vormiltki. Aga mingi imelik või kahtlane vaib selle vanadusproosaga kaasneb.

Linda Raquel Nieves Pérez - White Water, Blue Ocean (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Selline vähe ühiskondlikum ulme (või noh, täpsemalt näide niisugusest fantaasiakirjandusest), kus peategelaseks nonbinaarne noor naine, kes peab end pigem meheks (või kuidas seda öelda; see ei ole teema, mida ma jagan) ning keda suurem osa suguvõsast ei mõista. Ainult et sel suguvõsal olevat needus - naised ei saa valetada ja mehed ei saa armastada. Mistõttu peategelase suhtes on need tunded õige selged (noh, talle ei saa isegi moepärast valetada, et ta oleks kuidagi kallis või kaastunnet äratav, mis on muidugi õige haavav).

Aga siis läheb tekst fantaasiakirjanduseks kätte ja saab selgemaks, mil moel niisugune needus nende suguvõsa õieti kummitab. Vihjeks on mittekristlikud jumalused, või noh, looduse ülevus või nii.

Kuna mul samahästi kui puudub kogemus nonbinaarsete inimeste teemaga, siis üldinimlikult saan küll aru sellest valust, mis neid inimesi täidab, aga samas selline fantaasiakirjanduse vormis tekstina just väga ei kõneta. Aga noh, üldises plaanis kahtlemata ühiskonnas valus teema ja sellest siis niisuguse teksti sattumine antoloogia lõppvalikusse.

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

 

Sellised muinasjuttude ümbertõlgendused mulle ikka väga meeldivad - muidugi juhul, kui need on vaimukalt teostatud. Eks sellega kaasneb see, et üldjuhul pole need enam lastele etteloetavad (erandiks näiteks Rummo “Kokku kolm juttu” - muidugi, mis erandist saab juttu olla, kui tegu ongi lastekirjandusega). Kui veidi järele mõelda, siis on üpriski erinev see, kuidas vastu võtta muinasjuttude või siis müütide tõlgendused - muinasjuttude puhul on oluline vast see, et nendega oled kokku puutunud enamvähem lapseeast alates ning neid kogenud nii loetu kui nähtuna, samas müüte igapäevaselt just ei kohta (või siis ei suuda neid destilleerida äratuntavalt jutustatud lugude hulgast).

See lugu on töötlus “Okasroosikese” ainetel. Peategelase rolli on seekord tõusnud nõid, kes põhjustab Okasroosikese une. Sest Okasroosike on tegelikult … ilus laps küll, aga … aga … Ja siis on muidugi rüütel, kes viimaks tõttab päästma printsessi. Ühesõnaga, kokku moodustub paras õudus, aga armas on ka.

Nõid, kes on imikuna röövitud (või noh, asendatud) ja kes haldjamaailmas on üles kasvanud (tavaliselt haldjamaailma sattunud laste saatus on vähe morbiidsem) hiiglaslike kahepaiksete seltsis (tänu millele saab ta viimaks võime konnaks muutuda) ja kellele pannakse ühel hetkel ülesandeks ohjata Okasroosikest. Okasroosike, kes pärineb hoopis teisest maailmast ja kel on vaid mingid omad soovid. No ja siis rüütel, kes pole prints ja kes pole rüütlina üldsegi märkimisväärne ja paistab pärinevat mauride aegsest Hispaaniast. Ja eks loos on neid muudatusi veelgi.

Ühesõnaga, kokku on see üsna kammerlik tekst, kus nõid peab tegelema selle rüütliga, kes on lugenud juttu printsessist, kes magab oma pikka und ja ootab päästjat. Ei nõid ega rüütel ole mingid kangelased, pigem õige traumeeritud inimesed (nõia puhul tuleks küll rääkida libakonnast), kes leiavad teatud üksteisemõistmist. Aga rüütel peab päästma printsessi ja nõid ei tohi lasta sel juhtuda, nii see tekst oma konflikti poole tüürib. Ja no muidugi see … Okasroosike (eks vihjeks võiks olla Gaimani versioon Lumivalgekesest). Nagu öeldud, ühelt poolt paras horror, aga teisalt hingeminev tekst.

S.L. Huang - Murder by Pixel: Crime and Responsibility in the Digital Darkness (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.

Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt  edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?

Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.

Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …

Isabel Cañas - There Are No Monsters on Rancho Buenavista (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Järjekordne tekst, mis on õigemini horror kui fantaasiakirjandus, mingis mõttes on see juba pigem seaduspära kui erand.

Lugu on iseenesest vaid kolm lehekülge ning põhimõtteliselt piisab selle mõistmiseks tekstile eelnev sissejuhatus - kuidas autor leids ühes mehhiko folkloori kogumikust jutu naisest, kes käis öösiti kollitamas küla peal ja kuidas ta abikaasa soola abil lahendas selle probleemi. Autor leidis, et selline lahendus oli eetiliselt ebaõiglane - tema loos on naine see, kes laseb pealekaebajal hävineda. 

Teksti vast meeldejäävaim koht on see, kui naine rebib endalt naha ja hakkab skeletina pealekaebajale vastu. Nojah, õudus. Lugu loetav siit.

Samantha Mills - Rabbit Test (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

Tekst kaasaegse Ameerika valupunktidest ehk siis naiste õigusest otsustada soovimatu raseduse asjus. Eks mulle tundub see üsna õudustäratava ja arusaamatuna, et praegu tahetakse selline õigus keelustada, siis noh … mida tunnevad veel sealsed naised? Tekst ongi sellest laetud ja eks seda valiti mitmesse auhinnavalikusse.

Lugu toimub suuremas jaos 21.-22. sajandi vahetuse paiku, kui üks noor naine avastab endal raseduse ja jääb vahele ebaseadusliku abordi üritamisega. Mille tulemuseks siis tütre sünd, kes teismelisena kogeb samuti soovimatut rasedust, mille tulemuseks siis …

Samal ajal on autor esitanud kõiksugu näiteid, kuidas varasematel sajanditel püüti ennustada rasedust või siis vabaneda soovimatust rasedusest. Muidugi on ühtlasi ülevaade tuleviku kontrolliühiskonnast jms.

Tekst on kahtlemata valus ja emotsionaalne, samas on igati huvitavad näited varasemast ajaloost. Ulmeline külg on siin pigem teisejärguline, pigem siis konflikti tarvis. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva. Loetav siit.

 

Tuuli Tolmov - Hingede aeg (2024)

 

Säde ja Aulembi seiklused jõuavad lõpule ning kuigi suurele murele leitakse justkui lahendus, tuleb tegelastel selle nimel ränka hinda maksta - ja nagu sai öeldud eelmiste osade puhul, siis Tolmov oma tegelasi ei poputa ning kui mingi jama juhtub, siis nad ka võivad surma saada (nojah, nüüdsest üks tegelane ongi Surm ise). Ja tegelased pole üliinimesed, nad teevad vigu, mil võivad olla vägagi halvad tagajärjed (et siis … Aulemb).

Seda triloogiat (varem siis “Neetud taevakivi” (2019) ja “Põhja Nõid” (2021)) iseloomustab seegi, et ega siin miskit unistamise või pikalt seletamist ole. Tegevus paneb muudkui edasi, vahel niimoodi, et ei saagi täpsemalt aru, kas ollakse nüüd Saaremaal või kuskil mujal. Ses suhtes võinuks kogu triloogia rahulikult poole mahukam olla, et panna juurde kõiksugu infot ja tundeid - aga autor sai kõik tehtud kolme 300 leheküljelise romaaniga. Minu meelest on see igati märkimisväärne ja ökonoomne. Kuigi tekst on vast YA kirjandus (mida ma üldiselt väldin), siis samas … ikkagi ka põnev fantaasiakirjandus, pealegi muistse Eesti ja Põhjala ainetel (nagu autor tunnistab, on ta siin kasutanud mitmeid vabadusi, sest sellest ajast jne ei teata suurt midagi - eks sellega harjus juba esimese romaani puhul).

Kui nüüd sisust midagigi rääkida … eelmise osa superkäkk, mille tagajärjel surnud said vabamalt elavate ilma, muudab olukorra ikka päris hulluks ja rahvastikku hõrendavaks. Aga sellele lisaks käivad merel skandinaavia röövsalgad, mis võtavad viimast enne talve. Maaema jätkab üha hävitavamate maavärinatega ning Põhja Nõid … tema surma ihkab korraga Surm, kellega (või millega) on Säde pea igal ööl unedes koos. Sädele tehaksegi ülesandeks tappa võimas (ja surematu) nõid. Kui Põhja Nõid tagasi ilmub, oleks tal justkui mingi plaan, aga millest ta ei räägi (Maaema kuuleb!) ja mis võib viia muidugi veel hullema kobarkäkini. Nagu senistest haldjatest ja muudest olenditest veel küllalt pole, siis need uued elavate ilma eksinud surnud on ööpimeduses ikka päris massimõrvarlik nuhtlus - ja ööd on nüüd pikad.

Tegelikult muidugi on võimalus, kuidas Maaema peatada. Aga selle saavutamiseks (või õigemini proovimiseks) tuleks ikka ülimalt kõva hinda maksta - mitte ainult Aulembil ja tema seltskonnal, vaid asja oleks seotud kogu inimkond. Üha enam hakkab painama küsimus, kuidas üldse maagia inimeste ilma sattus; ausalt öeldes jäi see mulle selgusetuks ka raamatu lõpus (muidugi, eks võisin ka mitte matsu välja jagada).

Ühesõnaga, Säde ja Aulemb peavad Taevakivini tagasijõudmiseks läbi käima õige mitmetes ilmades. Ja nende senised kaaslased … mõni jääb ellu, mõni nii mitte väga. 

Aga jah, lugemine lippab ludinal (no eks siin on kasutatud ka mõnevõrra sõbralikumalt kirjasuurust) ning head meelelahutust pole kunagi liiga palju.

Stephen Graham Jones - Men, Women, and Chainsaws (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Horrori lugemine on ikka paras katsumus: see lihtsalt ei ole minu maitse ja eks selle teksti nii kõrge punktisaak on lihtsalt seepärast, et iseenesest autor oskab kirjutada. Aga no õuduskirjandus, eksole.

Lugu siis noorest mehest, kelle värske kihlaja läks tööle naftaplatvormile ning jätab ta peagi maha. Neiu lootused ilusast tulevikust purunevad. Noormees aga teenib rasket raha ning kodulinnas puhates leiab endale igasuguseid naisi. Aga nagu mahajäetud kihlatu avastab, siis ta endine kallim on teiste naistega suheldes õige vägivaldne närukael.

Aga naisel omakorda on avanemas tema mineviku saladus - ta bioloogilised vanemad olid surnud autoõnnetuses peagi tema sündi; ühest kohalikust prügimäest on ta avastanud selle autoromu. Mis … “paraneb” kui saab enda peale neiu verd. Neiu hakkabki nüüd käima sellele autole oma verd piserdama, lootuses, et selle auto (ja seal surnud vanemate) abil saab ta kätte maksta oma endisele kihlatule. Noh … peaaegu.

Nagu öeldud, õudus. Ehk siis üsna vastiku tausta ja põhimõtetega lugu. Vägagi ameerikalik tekst, kõik see väikelinna olustik ja popkultuuri mõjud ja misiganes. Eks idee poolest ongi siis igati sobilik sellise antoloogiasarjaga (ikka “best american”); üsnagi sama laadi nagu eelmise aasta valik (seal oli küll tugevasti sees indiaaniteema).

Isabel J. Kim - Termination Stories for the Cyberpunk Dystopia Protagonist (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

See on siis omamoodi metaküberpunk - ehk siis lugu noorest neiust, kes seiklusse sattudes tahab olla Kihvt Tüdruk, kes aitab arvataval kangelasel oma jama selgeks saada. Ainult et … Kihvt Tüdruk ollakse tegelikult nii kaua kui on võimalik kangelasele abiks olla; seejärel oled taas see tavaline noor naine nagu miljonid teised. Ning see öine, neoonsärades linn oma salapäraste urgaste ja inimestega on taas … tavapärane öine linn. Niisiis peab Kihvtiks Tüdrukuks muutunud neiu leiutama viise, kuidas panna loo kangelast oma tööd kauem tegema. Mistõttu see kõrvaltegelasest kangelane on ühel hetkel õige löödud kui avastab, kuidas ta neoonsärades linna Kihvt Tüdruk temaga hoopis … mingeid jamasid teeb.

Nagu öeldud, lugu sellest, kuidas olla tegelane küberpungi põnevusloos. Sest kui on ikka võimalus, siis võiks ikka elu huvitavam olla või nii. Nagu autor tunnistab, kasutas ta mõnuga kõiksugu tuntud teoste (“Neuromant”, “Blade Runner”, “Lumevaring”, “Matrix”) klišeesid - sest need lihtsalt meeldivad talle. Ja eks loo lõpplahendus ole ka selline … päikeseloojangusse ratsutamine.

Alix E. Harrow - The Six Deaths of the Saint (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Õieti ma ei oska seda lugu arusaadavalt kirjeldada, aga lõppkokkuvõtteks on see ikka päris hea tekst. Ehk siis lugu tüdrukust, kellest tehakse printsi tapamasin, vägevaim sõdalane eales. Printsist saab kuningas, kuningast imperaatoriks, imperaatorist jumalaks. Kõik vallutused, mis ette võetakse, lõpuks võidetakse. Viimaks väsib ka tapamasin ja sureb … ja ärkab uuesti ellu, et jätkata sealt, kus printsil pooleli jäi; alati keegi kõrva sosistamas, kuidas järjekordsest võimatust olukorrast või võitmatust vastasest jagu saada. 

Aga milleks. Ja kelle nimel. Ja kas selline tööriist … on lõpuks midagi muud väärt kui hävingut printsi vaenlastele ja üha laienevat võimu su omanikule. Kas see on midagi sinu jaoks väärt.

Siin jäi mainimata, mil moel see tapamasin üha järgmistes versioonides oma tööd jätkab (väike vihje on küll loo pealkirjas; tegemist on fantaasiakirjandusega, eksole). Kui pool teksti kulgeb üsna … harju keskmiselt, siis teksti teine pool ehk mehhanismi (enese)avastamine läheb päris, ma ei tea, rituaalilikuks? Ei oska kirjeldada, igatahes selline korduvus üha uute elementide lisandumisega on minu jaoks (neil harvadel hetkedel, mis täppi lähevad) üsna maagiline, hüpnootiline, ligitõmbav; miks mitte ka katarsist pakkuv. Tekst, millest ei oodanud õieti midagi, aga siis korraga … ohhoo. Selliste hetkede nimel ongi huvitav antoloogiaid läbi kammida.

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Susan Palwick - Sparrows (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Lugu kataklüsmi vajunud maailmast, kus on oodata inimkonna lõppuu. Loo peategelane on üliõpilane, kel pole kuhugi minna ja nüüd ta on jäänud üksinda ülikoolilinnakusse; kõik teised on põgenenud või surnud. Kõrgemal kohal asuvat linnakut ümbritseb vesi. Ta kirjutab kursusetööd Shakespeare’i näidendite “Kuningas Lear” ja “Richard II” ainetel - trükimasinaga, sest elektrit pole. Lihtsalt et … miks mitte teha siis seda, mida tahad. Linnaku hoonete vahel hulbivad rusud ja laibad, teiste üliõpilaste tubadest leiab veel näksimiseks küpsiseid vms.

Lõpuks on kursusetöö valmis ja käsitsi vormistatud ning ta otsustab selle professori vastuvõtukasti panna, nagu traditsiooniliselt kombeks oli. Selleks tuleb sumbata järgmisesse õppehoonesse. Taamal kogub jõudu järgmine torm, ehk see teeb lõpu neile veel seisvatele hoonetele. Teise majja jõudnud ning professori kirjakasti oma essee sisse lasknud, kuuleb neiu ootamatut heli.

Neiut ümbritseb vägagi masendav häving, mis paistab olevat kombinatsioon mitmest jamast korraga. Aga siis see neiu ja tema … kiiks. Pääsu pole, lootust ka pole, miks mitte siis pühenduda niikaua sellele, mis hingelähedane. Midagi veel valmis teha. Kui niikuinii oledki üksinda. Igati muserdav lugu, aga samas … noh, omamoodi inimlikult soojendav.