Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.
Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?
Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.
Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar